Kuid "Balti tee" ei säilitanud meie saatusekaaslastest naabrite juures mitte ainult on nime, vaid ka poliitilise sisu.

2004. aastal avaldati Riias Baltimaade rahvarinnete "pärijate" ühisettevõttena suurteos "Balti tee". Selles otsiti seletust saavutusele, mida on nimetatud ka "Balti imeks". Kolmel Balti rahval õnnestus oma iseseisvus taastada suuremate ohvriteta. Balti riigid kujundasid välja oma võitlus-strateegia "vabaduse tee". Balti kett on lihtsalt selle jäämäe tipp, selle kõige muljet avaldavam kujund.

On tähelepanuväärne, et UNESCO-le esitatud taotlusega liituv kodulehekülg "The Baltic Way" kannab eri keeltes üsna erinevat teavet ja erinevat ideelist rõhuasetust. Kodulehe eestikeelses selgituses puudub UNESCO otsust osundav võtmelause "See mõjus rahumeelse protesti ja solidaarsuse akt on ... rahukultuuri elav näide". Ma ei suuda uskuda, et see on juhus. Selles peegeldub lisaks eri "teede" konkurentsile ka midagi mentaliteedist, selgitus tänase päeva mälupoliitikale.

UNESCO-lt saadud tunnustuse alus on asjaolu, et Balti rahvad andsid rahumeelsele vabadusvõitluse traditsioonile ­Euroopa ajaloos sellise erakordse edu sümboli.

Oli ka "Jugoslaavia tee", mille tulemuseks rohkem kui miljon kodu kaotanut ja tuhanded ühishauas. Ja Eestiski oli neid poliitikuid, kes väitsid, et ilma vereohvrita pole õiget vabadust, selle eest tuleb alati maksta verehinda.

Just rahumeelsus ja dialoogilisus oli Balti tee - 1989. aastal tehtud teadliku ja programmilise poliitilise valiku peamine sõnum. Just selle nägemuse meie vabadusvõitluse aatest formuleeris 1989. aasta kevadel, kui Eestimaa Rahvarinde algatusel kogunesid kolme Balti rahva esindajad oma esimesele Assambleele, Mati Hint.

Erinevalt teistest Balti riikidest pole "Balti tee" Eestis olnud sündmus. Eesti parlament ei teinud kuulma Balti Assamblee üleskutset kuulutada koos selle juurde kuuluvate avalike manifestatsioonidega 2009. aasta "Balti tee" aastaks. Tänaseks on Eesti Läti-Leedu algatusega leppinud. Iseloomulikult on Eestis "Balti teest" saanud nagu endastmõistetavalt vaid "Balti kett". Impeeriumi lammutamise filosoofia on taandatud üheks rahvusliku vabadusvõitluse üldrahvalikuks sündmuseks. Balti keti algupära ja selle kesksed läbiviijad on kadumas aegade hämarusse.

Meie Riigikogu on näidanud üles silmapaistvat järjekindlust, tõrjudes ajaloomälust saavutusi, mille poliitiline tulem läheks eelkõige tänase opositsiooni kontosse, või mille elluviijad on paraku "endised". Erinevalt Lätist ja Leedust pole Eesti praeguse riigivõimu kandjad pidanud vajalikuks meenutada ei Loomeliitude ühispleenumit ega teisi vabadusvõitluse tähiseid ega ka vastavalt riiklikku tunnustust jaganud. Eri põlvkonnad, eliidi eri rühmad seisavad täna ka Eesti riigi taastamisele aluse pannud suursaavutuse hindamisel eraldi, kui mitte lausa vastakuti.

Balti ketti on hiljem mitmel pool ka järele aimatud. Selle väärtus seisneb tõigas, et eduka rahumeelse vabadusvõitluse sümboleid pole maailmaski just palju. Sümboleis ja rituaalides olevat paljude uurijate arvates religiooni tuum. Tänapäeval on rahvuslusest saanud peamine sekulaarreligioon. Sümbolite juba tänava-poliitikani viinud konkurentsist on saanud meie igapäevase elu osa. Rahvuslus on tulnud, et jääda - aga millist rahvuslust ja milliseid sümboleid vajab Eesti, et olla jätkusuutlik?

Ei maksa arvata, et Balti rahvad oleksid olnud võrreldes teiste rahvastega millegipärast eriti rahumeelsed. Meil polnud muid võimalusi. Rahumeelsus ja ühtsus olid meie suurimad trumbid. Balti tee aastad andsid meile väärtusliku kogemuse, mis kulub ära ka täna, kui meie taevas mürisevad lennukid, mis võtaks justkui moraalse vastutuse ja rööviks osa poliitilisest tarkusest.

Otsusega Balti riikide algatust tunnustada meenutab UNESCO, et Baltimaadel võiks olla ka samas vaimus tegutsedes maailmale midagi pakkuda. Maailma poliitilise kultuuri ajalukku on läinud Helsingi, suutes oma ajaloo õppetunnid ja võimalused arendada poliitiliseks kapitaliks. "Balti tee" võiks olla meie nišš maailma poliitilisel kaardil. Seda järgides pidurdaksime vaenlaste juurde tekitamist seal, kus tark poliitika laiendaks sõprade ridu.

Eestis tõstetakse viimastel aastatel üha enam ­esiplaanile sõda ja relvavõitlust. Sellest vaimust on kantud ka rahvuslik mälupoliitika. Kindlasti on ­asju, millest me 20 aastat tagasi rääkida ei saanud, on kangelasi, keda tuleb mälestada. Kuid tänaseks on Eesti poliitilises kultuuris erinevate sümbolite roll ja rõhuasetus ohtlikult proportsioonist väljas. On selle põhjus nn pidamata jäänud Talvesõja traumas või milleski muus - see on sotsiaal-antropoloogide uurida. Või jääbki sambapoliitika veel tulevikuski valimisvõitluse vangiks. Poliitikute ja ideoloogide eestvedamisel toimub mentaalne nihe. Suuresti Balti ketigi taga seisnud vaimueliidi, loomeliitude eestvedajate nägemuses ­rajatanuks Tallinna südalinna teistlaadi vaimsuse kandja.

Esialgu Vabaduse väljakule vabadussambana kavandatud monumendist kujunes Vabadussõja mälestusmärk. Sõjasambaga koos sai Vabaduse väljakust, koos selle veeres oleva "Vabaduse kellaga", paradoksaalsel kombel jälle "Võidu väljak". Seekord on see küll seotud "õige" võiduga" - aga siiski... Hiigelrist peab alles hoidma raevu, millega mindi Võnnu all kätte maksma igipõlisele vaenlasele, ja on viibe Sinimägedel puu- ja raudristid teeninud vabadusvõitlejatele. Koos sõjaka mälupoliitika pealejäämisega tõrjuti ka meie mentaal­suses kõrvale midagi väga olulist. Pean silmas, et Eestigi vajaks midagi sellist, nagu seda on Tamperes "Soome sisu" sümboliseeriv graniidirahn kirjaga "Talvesõja vaimule". See on tunnustus rahva ühtsusele, murdumatule vaimule ja tarkusele rasketel aegadel.