Reisimisest
Noh, väliskomisjoni esimehele ehk andestatakse. Aga näe, too ja too, midagi pole teinud, aga muudkui käib välismaal... Nagu oleks miski nõukogude aeg veel ikka, mil välisreis oli privileeg.
Tänapäeval reisivad ju kõik, kel tahtmist ja vaja. Ning töö asjus ja vajaduse pärast reisimises ei ole küll midagi meeldivat. Sa lahkud oma harjumuspärasest keskkonnast. Pärast tüütut lennukisõitu ja majutamist pead sa kohe valmis olema aktiivseks tegutsemiseks. Sa pead kohe hakkama suhtlema võõrkeeles, välja kannatama kohalikke toite, kohanema võõraste olude ja tingimustega. Külm või palav, niiske või janutamapanev kuivus. Kohalikes transpordisõlmedes orienteerumine. Ja mitte keegi ei tunne huvi, kas sa oled ikka värske, puhanud ja adekvaatne.
Pikemate reiside puhul lisandub veel ajavahe. Öö ja päev võivad täiesti segi minna. Ja kui lisada veel kõikvõimalikud reisiäpardused - lend hilineb, jääd kuskil maha, pagas läheb kaduma vms - siis, isegi kui selle peale vaid mõtlema hakata, pole reisimises iseenesest midagi meeldivat. Vaid tüütu paratamatus. Ja ometi seda kadestatakse!
Noh, jah, võib ju aru saada inimestest, kes ei saa endale reisimist lubada. Võib ka aru saada neist, kes reisivad vaid omal kulul, puhkuse ajal. Siis peaks jah reisimine olema nagu midagi erilist, meeldivat ja meeldejäävat.
Aga, teisest küljest - miks üldse peaks puhkuse ajaks kuskile reisima? Mida sa sellest saad?
Nii sunnitud reis kui ka omal soovil valitu on ikkagi ju üsna kurnav. Ikka needsamad õhkutõusmised ja maandumised, liiga kitsad istme-vahed, võõrad inimesed ümberringi, harjumatud toidud, imelikud kombed. Hea küll, kui sa tead täpselt, kuhu sa lähed, siis kannatad välja. Aga tahaks ju alati midagi uut näha, eks ole.
Nojah. Midagi uut võid sa ju näha iga päev, ilma kuskile reisimata. Igas päevas, igas hetkes on ju alati midagi uut. Fantastiline päikeseloojang Sinu koduaknast. Võrratu linnulaul hommikuses udus. Nauditavad virvendused kodujärvel...
Aga ei. Vaja ikka midagi uut näha, eks ole. Ja pilte teha: Mina ja Eiffeli torn, Mina ja kaamel, Mina ja elevant, ahvipärdik või krokodill. Ja pärast hea teistele näidata: las kadestavad!
Hea küll, võib ju aru saada inimestest, kes lähevad reisibüroosse ja tellivad reisi ükskõik kuhu, peaasi, et seal poleks teisi eestlasi. Või lihtsalt soojale maale, palmide alla. Eemale külmast ja rõskest kodumaast. Nagu põgenemine. Ja tulevad tagasi värsketena ja puhanutena, et taas hakata tööd rügama ja järgmisest reisist unistama. Miks mitte.
Noh ja on ka neid, kes reisivad vaid hulgakesi ning kiruvad ja halvustavad kõike mida ümberringi näevad: rumalad inimesed, vilets teenindus, veidrad kombed. Joovad hotellitoas kodunt kaasa toodud Viru Valget ja tunnevad rõõmu oma üleolekust. Kah võimalus, muidugi.
Ja siis on ka neid, kes tahavad leida puutumatut loodust, inimtühja liivaranda, ehedat külaelu. Need on need, kes paaniliselt kardavad teisi turiste. Eemale käidavatest kohtadest! Kaugemale turistilõksudest! - Nagu nad ise ei oleks turistid, täpselt samasugused, ainult et veelgi ebameeldivamad ja tülikamad.
Sest ega nad siis seal puutumatus looduses või tühjadel liivarandadel niisama ei ole. Ikka vaja neil ju transporti ja mugavusi, majutust ja teenindust. Ikka vaja, et keegi nende eriliste soovide pärast midagi teeks või annaks. Ning absoluutselt muret tundmata selle pärast, kas see puutumatu loodus saab sinu poolt puudutatud ja häiritud või et kas sul üldse oli õigus sinna minna.
Eriti veider on see "eheda külaelu" himu. Mida sa seal siis õieti oled või teed? Sina ei mõista nende keelt, nemad ei mõista sinu oma. Sa lihtsalt tungid nende ellu, ilma ette hoiatamata ja ja kombeid tundmata ning usud, et kõik ainult rõõmustavad sind nähes.
Mõtle järele. Kas sulle meeldiks, kui sinu suvemaja tagant võpsikust tuleks välja neeger, kes ainult mõmiseb, nõuab süüa ja öömaja ning jõllitab sinu tegemisi? - Miks sa siis arvad, et kuskil Aasia või Aafrika külas oleksid just Sina see, kes peaks kõigile meeldima ja võib kõike teha?
Olgu. Reisida selleks, et saada uusi kogemusi, uusi ideid, palun väga. Vähemalt proovidagi mõista teisi rahvaid, nende ajalugu ja kultuuri. Avardada oma silmaringi. Näha maailma laiemalt.
Aga, teisest küljest, igal pool leidub huvitavaid kohti ja inimesi. Ka sinu enda kodu lähedal. Sa lihtsalt pole neid taibanud tähele panna.
