Kõigepealt olgu selgitatud  ära üks senini visalt ringlev eksiarvamus. Kogu selle pea poolteist aastat kestnud protsessi liikumapanevaks jõuks ja põhjuseks pole olnud absoluutselt mingi loodetav materiaalne kasu või mingid boonused. Ainuke, mis ajendas kogu seda asja ette võtma oli huvi ja isegi vajadus selguse järele -- kuidas siis ikka tegelikult on.

„Okupatsioon" sõnana on meile ilmselt tuttav - iseasi on aga see, mis kontekstis ja mis puhul seda kasutatakse. Allakirjutanule tundus, et kohati mõeldi nõukogude okupatsioonist (mis kestis 1991. aastani)  tõsiselt ja selle sõna otseses tähenduses. Kohati tundus aga, et see sõna on pigem kaunis poeetiline kujund, millega on võimalik kaunistada oma aastapäevadele  või muudele tähtpäevadele pühendatud kõnesid. Loomulikult oli see sõna vägagi tõhus vahend kas siis eeskätt just valijate soosingu saavutamiseks või vastupidi, sõltuvalt oma isiklikest ajenditest.

Euroopa tavad ja õigusruum käsitleb seda küsimust üsna üheselt, olemas on näiteks Genfi konventsioon, mis käsitleb okupeeriva riigi tegevust okupeeritud riigi territooriumil sealsete kodanike oma relvajõududesse sundvärbamisel kui rasket inimõiguste rikkumist ja on üheselt käsitletav represseerimisena. Vahemärkusena võib öelda, et III Reich jälgis üldiselt seda põhimõtet kasvõi sellega, et Waffen SS oli freiwilligeride pärusmaa ja jõuga sinna kedagi ei aetud. Meie jaoks on olukorras, kus oleme Euroliidu täieõiguslik liige, euroseadused ülimad ja siis on loomulik eeldada, et siin kehtib see Genfi konventsiooni põhimõte samuti ja omaaegsel põrandaalusel liikumisel Genf-49 pole enam mõtet. Eesti seadus sätestab (tegelikult sätestasid 101 rahvasaadikut selle seaduse kaudu) aga, et punaväkke oma tahte vastaselt „kutsutud" inimesed represseeritud ei ole.

Siin tekivad muidugi käärid ja vägisi jääb mulje, et vähemalt Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus lähtusid otsust tehes just EV-s kehtivast seadusest ja arusaamast, mille kohaselt aastatel 1941-1991 punaväkke sundmobiliseeritud täitsid oma aukohust Nõukogude kodumaa ees. Sellega aga kaasneb midagi, mis on juba suurem probleem. Ja nimelt - kõik senised Eesti ja ka mõnede teiste riikide ajaloolaste aruanded nõukogude repressioonide kohta Eestis käsitlevad sundmobiliseerituid ja evakueerituid, keda „Valge raamatu" järgi oli  1941. aastal kokku 58 tuhat inimest, repressioonide ohvritena. Sellisena on asja esitatud nii kodumaisele kui ka rahvusvahelise üldsusele. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kõik senised, sageli pidulikult ja isegi võidukalt esitatud  ülevaated ning  raportid suuremaks blufitud lausa kolmandiku võrra! Eesti ametlike seisukohtadega mittenõustuvatel, sageli poliitilise tagapõhjaga  ajaloolastel on nüüd avanenud võimalus, millest nad poleks veel mõni aeg tagasi undki näinud!

Nüüd sõltub juba meie oma ajaloolaste südikusest, viitsimisest ja tahtmisest, kas viitsitakse oma seisukohti ikka kaitsta, või pobisetakse midagi habemesse - ahh, mis seal ikka... Eesti vastava seaduse koostajaid ja autoreid  võib tegelikult inimlikult mõista - paljud olid ise olnud kunagi positsioonil, kus kohtusaalist kuulutati „Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel" välja kohtuotsus (kasvõi Mart Niklusele) nõukogude-vastase tegevuse või sõjaväest kõrvalehoidmise eest...    ja oldi kas uurimisprotsessi või kohtusaalis toimuvaga kõige otsesemalt kursis ja kes siis ikka niiväga omaenda positsioone kõigutama tahaks hakata.

Taust räägib ju üsna täpselt veel ka sellest, et Euroopa arusaamad pole mõnes mõttes veel siia jõudnud ja nii mõneski asjas tundub olevat mugavam ikka veel sovjetiajast pärit paradigma. Tõsi - Ringkonnakohtu otsuses oli mainitud ka seda, et ehkki seaduse mõttes ei olnud sundmobiliseeritud represseeritud, siis see ei tähendanud, et nende suhtes üldse ei kohaldatud repressioone. Aga see on juba kohtuargoo kõrgem pilotaaž - represseeriti, aga represseeritu ikka ei ole!

Samas, alles hiljaaegu teatas riigikohtunik Julia Lafranque, et „tavainimesel" kas on väga raske või polegi võimalik kohtuotsustest aru saada. Ka siin pole midagi muutunud, ka omaegsetest „troika" otsustest polnud võimalik sisuliselt aru saada. Tõsi - sõnastus oli siis selgem ja lakoonilisem - nõukogudevastane tegevus, spionaaž või lihtsalt „nõukogudevastane element". Äkki avaldatakse kunagi ka Riigikohtus kehtiv ühiskonnamudel koos klassifikatsioonidega!? Muidu vist ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud mudelist on välja tilkunud üks klass - tavainimene. Tavainimene ei saa näiteks vist „eripensionit" - kuidas nende saajaid kutsutakse?

Jutu algusesse tagasi tulles võib aga öelda, et seni olid meil erinevate inimeste arvamused ja seisukohad, mida võis eirata või pidada omaks. Nüüd on meil kohtu seisukoht, mis käib ka meie ajaloolaste senise töö kohta.

Murtud Rukkilille märgi all

* Märgi kandmise õigus on represseeritul ja represseerituga võrdsustatud isikul.

* Represseeritud isikule hüvitatakse sotsiaalministri määrusega kehtestatud määras, tingimustel ja korras: eriarstiabi tervishoiuteenuse osutajatele tasutud visiiditasu; ambulatoorseks raviks vajalike retseptiravimite ostmiseks tasutud summa; taastusravi tuusiku maksumus, kui isikule on määratud vanaduspension; meditsiiniliste abivahendite ostmiseks ja hambaraviteenuste eest tasutud summa.

* Represseeritul ja represseerituga võrdsustatud isikul on represseeritu tunnistuse ettenäitamisel õigus tasuta külastada üldlaulupidu ja üldtantsupidu ning koolinoorte laulu- ja tantsupidu; tasuta külastada riigimuuseume; tasuta tegelda harrastuspüügiga ning neil on õigus kuni 50protsendilisele sõidusoodustusele ühistranspordis.