Riho Ühtegi : 20 aastat kaitseväge kodaniku vaatevinklist
Mille järgi peaksime hindama, kas Eesti kaitsevägi ja riigikaitse on arenenud õiges suunas? (Vaata lisaks: www.riigikaitse.ee)
Üldse on raske hinnata organisatsiooni arengut, mille liige ise oled. Paratamatult tulevad esimesena mõttesse probleemid, sest kaitseväelasena tean liiga palju detaile ja seetõttu tunnen alati, et kõik pole nii hästi, kui tahaks. Areng oleks võinud olla kiirem. Positiivsema hinnangu võiks Eesti kaitseväe arengule anda keegi, kes tunneb süsteemi piisavalt hästi, kuid ei ole süvenenud siseheitlustesse ja detailidesse.
Mina ei taha kaitseväest kirjutada mitte sõjaväelise eksperdina, kes arutleks tankide, lennukite, laevade ja kahurite üle, vaid Eesti kodanikuna, keda huvitab see, kas Eesti riigikaitse on õigel teel ning kas meie kaitsevägi on võitlusvõimeline. Alljärgnev on minu isiklik arvamus, niivõrd kui ma seda kaitseväelasena väljendada saan.
Ilmselt pole kellelegi uudis, et viimase kahekümne aasta jooksul on kaitsevägi väga palju arenenud. 1991. aastal polnud seda õieti olemaski. Oli vaid suhteliselt hästi iseorganiseeruv, kuid keeruliste alluvussuhetega kaitseliit, kelle eksistents ja koht riigikaitsesüsteemis vajas alles selgitamist ning tõestamist. Tollest hetkest tänaseni on tehtud tohutu hüpe — oleme jõudnud väga professionaalse ohvitserkonnani, kes on suutelised teenima rahvusvahelistes relvajõududes võrdsetena pikaajaliste sõjaliste traditsioonidega riikide ohvitseridega.
Oleme astunud NATOsse ja osaleme rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides. Meie sõdureid ei tunnustata mitte lihtsalt viisakusest, vaid sellepärast, et nad on tõesti head sõjamehed. Kuid mis on minu arvates kõige tähtsam: me oleme suutnud välise ja sisemise surve kiuste säilitada reservarmeesüsteemi ning vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni kaitseliidu kujul. Oma geopoliitilise asukoha tõttu ei tohi me unustada, kus asume ja mis siinkandis minevikus on toimunud. Väikeriigina ei teki meil kunagi võimalust luua meist kordades suuremate riikidega võrdväärseid relvajõude.
NATO annab meile loomulikult julgeolekugarantii, kuid see pole sajaprotsendiline. Põhja-Atlandi alliansi garantii on eelkõige poliitiline. Kui käiku lähevad relvad, tuleb Eestil kas või lühikest aega agressoriga ise sõdida. Selleks vajame relvajõude, mis oleksid tõhusad ja heidutavad, kuid samal ajal ka odavad ülal pidada, sest Eesti ei hakka kunagi riigikaitsele kulutama 20-30 protsenti SKTst, nagu seda teevad mõned sõjakamad riigid. Kogemus on näidanud, et vastase löömiseks pole midagi tõhusamat kui relvastatud ja organiseerumisvõimeline rahvas. Et me oleme jonnakalt, aga kindlalt seda joont jätkanud, väärib tunnustust, sest tänases demilitariseeruvas Euroopas on seda olnud raske teha. Vaatame kas või oma naabreid lätlasi. Kui mõne vaenuliku riigi staapides koostatakse aeg-ajalt Baltikumi hõivamise plaane, olgu või lihtsalt õppe-eesmärgil, arvestatakse Eesti sõjaaja kaitseväge koefitsiendina rahvaarvust, mitte selle järgi, kui mitu sõdurit majanduslangusest kärbitud sõjaline eelarve võimaldab teenistuses hoida. See meie koefitsient on parim hoiatus neile, kes siia sõdima tulla tahaksid.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tabas Euroopat patsifismieufooria, sest suur vastasseis ida ja lääne vahel sai läbi. See tõi siiani jätkuva vägede vähendamise paljudes seni sõjaliselt tugevates riikides. Kuid arusaam, et näiteks Saksamaa ei vaja enam suurt sõjaväge, tuleneb eelkõige sellest, et Saksamaa piir ei käi enam vastu Venemaad. Ida ja lääne piiritsooni on tekkinud uued puhverriigid, näiteks Eesti. Samas pole ükski sõjalises vallas kainelt mõtlev riik täielikult loobunud reservarmee süsteemist. Isegi elukutselisele sõjaväele ülemineku järel on paljudes riikides säilitatud võimalus käivitada reservteenistusse kutsumine. Mõned ohutsoonis asuvad riigid on hakanud oma reservarmeed isegi taastama. Selle parim näide on Gruusia, kes pärast 2008. aasta sõda Venemaaga asus jõuliselt oma relvajõudude reservi reformima. Valus õppetund sõjast näitas, et väikeriigil pole muud valikut kui omada suurt osa armeest reservis ja ehitada üles territoriaalkaitse. Selle põhimõtte võttis Eesti omaks kohe, kui oma relvajõude 1991. aastal üles ehitama hakkasime. See otsus oli õige ja näib, et selles ei kahtle pärast Gruusia-Vene konflikti ka tulised palgaarmee poolehoidjad.
Loomulikult on meil oma reserviga veel palju tööd ja esineb ka puudusi. Me ei saa päriselt järgida samalaadset reservi mobiliseerimise ja üksuste formeerimise süsteemi, nagu on venelastel. Neil on selle tarvis üüratult suur Siber, kuhu enamik relvasüsteeme laskma ei ulata ning kus võib rahulikult üksused kokku panna ja rindele saata. Niisamuti pole meil suurt kaitsesügavust, kus saaksime vastast kurnata ja viivitades aega võita. Peame olema valmis sõdima kohe piiril. Seega vajab lahendamist küsimus, kuidas üksused valmis teha nii, et nad jõuaksid sõtta õigel ajal ja õiges kohas, kui meil on vastas väed, kes on alalises valmiduses kohe käsu peale sõtta astuma.
Probleemi lahendamine nõuab mitte just populaarseid otsuseid. Kas me kasutame nii-öelda segasüsteemi ja loome alalises valmisolekus hästirelvastatud elukutselised üksused, mis võtaksid esimese lahingu vastu, et võimaldada reservarmeel mobiliseeruda? Või pikendame ajateenistust, et selle viimane periood kulgeks lahingvalmiduses üksustes? Loome isemobiliseeruvad ning iseformeeruvad üksused, kes teavad täpselt, mida nad sõja korral tegema peavad? Või lahendame probleemi hoopis mingil neljandal moel? Need on tähtsaimad küsimused, millega Eesti riik kaitseväe arengukavasid koostades täna silmitsi seisab.
Siin tõusetub teise riigikaitse samba, kaitseliidu roll. Tegemist on unikaalse nähtusega, mille üle saame ainult uhked olla. Vabatahtlikkus on läänemaailmale küll omane, kuid tavaliselt, eriti pärast Teist maailmasõda, on see piirdunud pigem ühiskonnakaitse temaatikaga. Vabatahtlikkus riigikaitses tähendab eelkõige tugevat rahvustunnet ja see on nüüdisaegses paljurahvuselisust propageerivas maailmas omandanud mõnevõrra negatiivse kuvandi. Ainult konservatiivsemad ja olukorda tõsisemalt hindavad Põhjamaad ning Šveits on jätkuvalt seisukohal, et rahvaalgatus saab riigikaitses olla vaid tervitatav.
Mõni aeg tagasi küsiti minult Gruusia Rahvuskaardist, kuidas saab olla, et meil on nii suur organisatsioon, mille põhiosa koosneb vabatahtlikest (Gruusia rahvuskaart ei põhine vabatahtlikel). Küsisin seepeale vastu, et kuidas saab olla, et nii patriootlikult meelestatud rahval nagu grusiinid pole vabatahtlikku riigikaitseorganisatsiooni. Mulle vastati, et selle lojaalsust riigile ei suudaks keegi garanteerida. Ilmselt oleme põhjamaalastena rahulikumad, kaalutlevamad ja lojaalsemad riigile, kuid riigipoolne julgus sellist organisatsiooni lubada, soosida ja toetada näitabki tema tugevust ja usaldust oma rahva vastu.
1990ndate alguses oli neid, kes kaitseliidus kahtlesid, kes seda organisatsiooni riiklikuks tunnistada ei tahtnud ja tegid ettepanekuid see hoopis laiali saata. Õnneks langetati toona õiged otsused ning täna teab igaüks, et kaitseliit on lahutamatu osa Eesti riigi kaitsesüsteemist. Täna ei tule kellelgi mõttessegi, et see organisatsioon pööraks relvad omaenda rahva või valitsuse vastu. Kaitseliidu suurus on ületanud ammu kümne tuhande piiri ja ohu korral oleks sellega ilmselt valmis liituma teist sama palju kodanikke. Kaitseliitu kuuluvad tõelised entusiastid, kes on valmis oma vaba aega kulutama selleks, et kodumaad teenida.
Samas on ka kaitseliidu puhul veel palju vaja ära teha. Mulle tundub, et kaitseliit pole veel leidnud seda tõelist nišši, kuhu ta peaks kuuluma. Riigikaitsesüsteemis on tal oma koht olemas, kuid kuidas seda jõudu ja pühendumust kõige efektiivsemalt kasutada? Liikvel on palju häid mõtteid, need on tarvis lihtsalt kokku koguda ja teoks teha. Vabatahtlike eelis sundteenijate ees seisneb selles, et nad tahavad ise midagi ära teha ja mõtlevad kaasa, kuidas seda paremini teha saaks. Näiteks võitlusgruppide valdkonnas võis see just olla asi, mis grusiinidel 2008. aasta sõjas puudu jäi. Alt tulevaid ideid ja loovust tuleb toetada, sest nii tekivad uued lahendusel keerulistele probleemidele. Seepärast on neid vaja suunata ja toetada, vajadusel ka piirata, kuid mitte liiga palju, et keelud ja reeglid ei muutuks aktiivsust pärssivaks teguriks.
Meil eestlastel on kombeks nuriseda. Oleme kiitusega kitsid, samas varmad kiruma ja maha tegema asju, mis ei lange täpselt kokku meie vaadetega. Nii arutatakse ikka aeg-ajalt, kui mõttetu on ajateenistus, milline ajaraiskamine toimub reservõppekogunemistel, milliste komplekside küüsis vaevlevad kaitseliitlased, ja nii edasi. Samas ei saa keegi ajateenistuses või kordusõppustel käinutest väita, et nad pole sel perioodil väljaõpet saanud. Jõudehetki esineb igas töökohas, ka seal, kus inimestel on tööajal aega kommentaariumides istuda. Teine osa kriitikuid polegi kaitseväeteenistusse sattunud, kuid imelikul kombel ikkagi võtavad sõna teemadel, millest nad midagi ei tea. Seepärast tuleb uskuda uuringufirmade analüüse ja tõdeda, et kaitsevägi on rahva hulgas populaarne.
Kolonelleitnant Riho Ühtegi
