Lissaboni Leping on keeruline ja äärmiselt mittekaasakiskuv lugemisvara. Ent kuna ta nüüd kehtib, siis on tarvis ennast kehtivate reeglitega kurssi viia.Nagu kõik teavad, ei saanud Euroopa Põhiseadusest asja ning tulemuseks oligi vaevaline kompromiss, mis mingilgi määral Euroopa Liidu toimimise kohmakust vähendaks.  Ent nagu iga Eesti kodanik oskab tuge ammutada Eesti Põhiseadusest, peab tekkima samasugune valmisolek Euroopa aluslepingutele toetuda kui tarvidus tekkib. Püüaksin omalt poolt pakkuda väikese eelroa, vaid ühe aspekti sellest dokumendist.  Niisiis, niinimetatud kollase ja oranži kaardi kasutamisest.

Keegi pole mulle tänase päevani suutnud nimetada, missugune ajakirjanik selle hellitusnime kasutusele võttis. Kuid kõnepruugis ta on. Lepingus selliseid termineid ei kasutata ning ilmselt on tegu püüdlusega tuua Euroopat n.ö. rahvale lähemale. Kasvõi jalgpalliterminoloogiat jäljendades.

Kuna protseduur tegelikult otseselt ei puuduta rahvast, vaid rahva poolt valitud esindajaid ehk liikmesriikide parlamente, siis alustagemgi sellega.  Konkreetselt Eestis on see siis Riigikogu liikmete kohus võtta selge seisukoht ja kehtestada vastav kodanikele arusaadav protseduur, kuidas tarvidusel jõuda kollase või siis oranži kaarti viibutamiseni.

Lepingule lisatud protokoll nr. 2 räägib meile rahvusparlamentide rollist ning eriti nende vastutusest subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse suhtes. Artikkel 5 lausub paljulubavalt: "Seadusandlike aktide eelnõudes võetakse arvesse vajadust, et mistahes finants- või halduskohustus, mis langeb liidule, riikide valitsustele, piirkondlikele või kohalikele asutustele, majandustegevuses osalejatele ja kodanikele, oleks minimaalne ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga"

Aktide all peetakse silmas Komisjoni ja Euroopa Parlamendi algatusi, Euroopa Kohtu taotlusi, Euroopa Keskpanga soovitusi jne. Kõik need tuleb edastada NB! - rahvusparlamentidele, kellest igaühel on 2 häält. Kokku seega hetkel 54 häält.  Millest omakorda 1/3 ehk 18 häält omab õigust viibutada Kollast Kaarti.  Teisisõnu- kui Riigikogule tundub, et mõni kavandatav seadus ei vasta subsidiaarsusele, siis on tal tarvis leida liitlasi veel 8 riigi parlamentide seas. Hääled on koos ja saab nõuda seaduseelnõu uut läbivaatamist.  Kuidas Riigikogu selliseid otsuseid teeb?  Kes esindavad meid läbirääkimistel teiste riikide parlamentidega juhtumil kui soovime toetust mõnele oma poliitikale või ka juhtumil kui meid kutsub kaasa lööma mõni teine liikmesriik? Kes on juhtivkomisjon? Euroopa asjade või mõni teemaga sisulisemalt haakuv? Ning kuivõrd kohustuslikud oleksid Riigikogu seisukohad Valitsusele?

Sest kui Kollase Kaardi näitamise järel jääb näiteks Komisjon kindlaks oma algsele plaanile, võib käiku minna Oranž Kaart ehk eelnõu tagasilükkamine. See saab teostuda vaid juhtumil kui Euroopa Nõukogu (siis valitsusjuhtide koosolek van Rompuy juhtimisel) jõuab 55%-lise häälteenamusega eitavale seisukohale.  Aga kvalifitseeritud hääletusel teatavasti hääletavad riigid siis n.ö proportsionaalselt, et Eestil on 4 ja Prantsusmaal 29, Rootsil 10 jne häält. Euroopa Parlament võib samuti antud häälte enamusega rahvusparlamentide kaarti kas toetada või tagasi lükata.

Mitte just kõige lihtsam süsteem, aga kindlasti tunda meil seda tarvis oleks. Riigikogu koduleheküljelt ma hõlpsalt vastuseid ei leia. Aga õpetatud juristide arvamusavaldusi ses asjas tahaks kangesti lugeda. Kui keegi suudaks kasvõi teoreetilise mudeli teoreetilise juhtumiga konstrueerida...premeeriksin tillukese jõuluüllatusega!

Muidu peaks vist igaks juhuks ka punase kaardi taskusse valmis panema!