Aavo Kokk Tiit Blaat

MALTA RIIGIREFORM 1798. Egiptuse sõjakäigule suunduv Napoleoni laevastik hõivas Malta 10. juunil 1798. Napoleoni-eelset Maltat valitsesid Malta Ordu ja kirik. Kui kasutada tänapäevaseid termineid, siis Ordu korraldas riigi- ja sisekaitset ning välispoliitikat, kiriku hallata oli haridus ja sotsiaalkindlustus. Napoleon asendas selle süsteemi, sisuliselt tsentraliseerides riigivalitsemise.

Orjus kaotati ja lasti paar tuhat orja vabaks – peamiselt türklased ja muud islamiusulised. Kloostrid saadeti laiali. Haiglad ja postiteenistused korraldati ümber. Ülikoolid sätiti nii, et saaks õpetada teadust ja humanitaaraineid. Välja anti korraldused ehitada linna purskkaevud, seada sisse tänavavalgustus ja sillutada tänavad. Ja muidugi reformiti riigi tulude hankimise meetodeid. Ordu ja kirik rahastasid oma tegevust iseenda majandustegevuse, annetuste ja andami kogumise abi. Nüüd seati sisse otsesed maksud.

Kogu reformipakett ­seadustati vaid kuue päeva jooksul! Napoleon oli hea juht ja reformi tarkvara oli tal juba olemas. Suurest Revolutsioonist oli möödas juba ligi kümme aastat ja moodsa riigi juhtimise kogemus oli piisav. Lisaks olid vaba kodaniku ja valgustatud tsiviil-valitsemise idee suurte jutlustajate Voltaire’i ja Rousseau mõtetega tuttavad kõik Euroopa intellektuaalid.

Ometi läks prantslastel Maltal sandisti. Juba septembri alguses algas ülestõus. Prantsuse garnison suutis hoida vaid Vallettat, mida ülestõusnud piirasid. Sealhulgas sõdisid palgasõduritena paljud äsja vabaks lastud muhameedlastest orjad. Kahe aasta pärast kutsusid maltalased appi britid, kes jäid Maltat valitsema 1964. aastani. Õppetund – seadusi kehtestada on lihtne, ühiskonna meelsuse sisuline muutmine nõuab kestvamat pingutust.

EESTI RIIGIREFORM 1987. 1986. aasta veebruaris-märtsis toimus Nõukogude Liidu kompartei 27. kongress. Uus parteijuht Mihhail Gorbatšov hakkas rääkima ümberkorraldustest, kiirendusest, inimtegurist, avalikkusest ja isemajandamisest. Peagi algasid ka reformid. Juunis 1987 tuli seadus, mis reguleeris, kuidas saavad Nõukogude Liidu riigiomandis olevad ettevõtted teha ühisettevõtteid välisriikide ettevõtetega. Edasi lubati riigiettevõtetel asutada tütarfirmasid, mis võisid plaanimajanduse-väliselt teha, mida ise soovisid. 1998. aasta kevadel järgnes kooperatiivide seadus ehk luba eraäri ajada.

Üsna pea aga selgus, et turumajanduse osalistel pole senisel kujul riiki ja senisel kujul valitsust eriti vaja. Mida aasta edasi, seda suuremasse kaosesse Nõukogu Liidu ala läks. Valitsusel ja ühiskonnal lihtsalt polnud tarkvara, kuidas turumajanduses toimetada. Eesti oli esimene, kes sellest kaosest välja pääses. Miks?

Valitsemise valu ja vaeva mõtestamine pole kirjanduses täna mingi oluline teema. Ja mis pole kirjanduses jutuks, pole tavaliselt ka ühiskonnas oluline teema.

Ühe ettekande tarvis oli mul mõni aasta tagasi vaja lugeda Edgar Savisaare valitsuse koosolekute protokolle. Savisaar juhtis viimast Nõukogude Eesti valitsust, mis tegutses 3. aprillist 1990 kuni 29. jaanuarini 1992. Kaustasid avades selgus, et 1990. aasta kaustas on ka Indrek Toome juhitud valitsuse koosolekute protokollid. Osa kahe valitsuse teemasid olid samad. Mõlemad jagasid auto ostmise lubasid ja eraldasid valuutat. Kuid protokollid tõid esile ka märgatava erinevuse – 1990. aastal ametisse asunud valitsus hakkas suure hoolega kinnitama uute ametiasutuste põhimääruseid, hindama valdkondade strateegiaid ja mida iganes veel. Uus valitsus lõi uut riiki ja muutis riigi valitsemise korda.

Istungite protokollija on mitmelgi korral ilusa käekirjaga ja hariliku pliiatsiga protokollide servale lisanud küsimärke ning küsimusi, et mida siis ikkagi otsustati. Selliseid märkusi Toome valitsuse materjalidega seoses eriti ei leia. Tempo oli kõva, aga otsustamiseks toodud ideed ei olnud kirja pandud eelmisel õhtul, vaid paljuski hoopis varem. Juba 1987. aasta augustis kutsus tollase majandusministeeriumi ehk Plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar kokku seltskonna majandusinimesi, et arutada, kuidas Gorbatšovi ideid rakendada Eestis. Tolles meeskonnas oli palju tublisid inimesi, kuid suurde ajalukku on läinud Edgar Savisaar, Siim Kallas, Tiit Made ja Mikk Titma, kes andsid oma allkirja ajaleheartiklile „ETTEPANEK: Kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“, mis ilmus ajalehes Edasi 27. septembril 1987.

Ülikoolides, teadusasutustes, sõpruskondades, ajalehtedes, kõnekoosolekutel ja kus iganes veel algasid arutelud, mida see isemajandav Eesti siis õigupoolest teeb, kuidas isemajandamine käib ja kuidas sellist riiki valitseda. Sellist kogu rahvuse intelligentsi hõlmavat arutelu ei olnud mujal Nõukogude Liidus ega ka mujal Ida-Euroopas. Võimalik, et just sellepärast suutis reformide järgne Eesti turumajanduse ja õigusriigi välja arendada kiiremini kui paljud teised.

EESTI RIIGIREFORM 2018. Mõni nädal tagasi esitas Riigireformi Sihtasutus valitsusele ülipõhjaliku riigireformi kontseptsiooni. Sihtasutuse lõid eelmise aasta kevadel kakskümmend kaheksa ettevõtjat, neist kakskümmend seitse meest ja üks naine. Lugesin kontseptsiooni läbi. Ja siis veel korra ja siis mõne aja pärast uuesti. Juba esimeses lauses on kaheksateist sõna ja järgmises juba kolmkümmend neli. Eks igaüks kirjutab nii, nagu on harjunud – teksti põhiautorid on ju Eesti tippjuristid Kristel Urke, Rait Maruste ja Jüri Raidla. Seda teksti on raske lugeda ja võimatu edasi jutustada. Juriidiline keel peabki olema täpne. Kahju ainult, et need ideed, mida ei saa edasi jutustada, leiavad endale vähe toetajaid.

Analüütiline mõistus lööb numbrid kokku ja näeb, et me varsti lihtsalt ei jaksa nii tüsedat valitsemist toita. Nii et Riigireformi Sihtasutus ajab väga õiget asja! Kuid kas riigireform on üldse nende suurte teemade seas, millest ühiskond praegu räägib?

Seda teevad ametnikud ja poliitikud ning kuna ajakirjandus jälle kirjutab palju ametnikest ja poliitikutest, siis jääbki meile mulje, et riigireform on suur teema, millest kõik räägivad. Aga kas see teema on ka kunstis ja kirjanduses? Midagi on olemas poliitilise satiiri valdkonnast – näiteks teleseriaal „Riigimehed“ ja mõned NO99 suurlavastused. Kuid see on ka kõik. Valitsemise valu ja vaeva mõtestamine pole kirjanduses täna mingi oluline teema. Ja mis pole kirjanduses jutuks, pole tavaliselt ka ühiskonnas oluline teema.

Iseenesest on vahva, et valitsemise korraldus pole suur teema. Oleme vabad kodanikud vabas riigis, kelle tegevust valitsejad liiga palju ei sega. Ja niisugust riiki ju ilmselt ka tahtsime, kui 1987. aastal oma suuri reforme alustasime. Analüütika eest siiski ei pääse ning varem või hiljem on vaja valitsemise seljakotist osa kraami välja tõsta, mis ilmselgelt tähendab vähem normeerimist ning rohkem tervemõistuslikku otsustamist. Aga milles iganes reform lõpuks seisneb, tähtis on seegi, kas ja kuidas see on ühiskonnas läbi arutatud.