Rikkad ja meedia
Ajakirjandus – ja Eesti Ekspress on siin hea näide – räägib rikastest esmapilgul ebaproportsionaalselt palju. Arvestades, kui suure osa ühiskonnast moodustavad miljonärid, kohtab neid meediapildis mitu korda rohkem kui õpetajaid, arste või ehitajaid. On see väärastunud meediapilt? Jah ja ei.
Praktika on tõe kriteerium ehk kui tarbija tahaks tegelikult teistsugust meediat, siis läheksid praegused lehed ja kanalid pankrotti ja nõudlus looks uue, teistsuguse meediamaastiku. Nii nagu see vaevu üle miljoni elanikuga kogum, tuntud ka kui eestlased, väärib oma valitsejaid, päästeteenistust ja meditsiinisüsteemi, väärib see tegelikult ka meediat, mida ta saab. Ta on ise selle kujundanud, see on ühiskonna huvide peegel.
Kvaliteetajakirjandus on piltlikult öeldes nagu keedetud juurviljad. Me teame küll, et juurvili on kasulik, aga parema meelega sööme punast liha ja friikartuleid. See on ebatervislik, aga nii see on. Sama on meediaga. Kui leht on igav, ilma mahla ja vürtsideta, kas te ostaksite seda?
On sügavalt ekslik arvata (seda kinnitavad ka lugejauuringud ja reitingud), et eestlane kuuleb või loeb rikastest vastutahtsi. Rikkast kuulmine võib tekitada viha ja trotsi, ent enamik siiski loeb. Ja muidugi parastab, kui rikkal juhtumisi halvasti läheb.
Selge, et kõik ebatavaline on huvitav. Nii on see kõikjal. Võib-olla vaid üksikud meenutavad lugu Eesti teadlastest, kes töötavad CERNis auahne teaduseksperimendi kallal, aga enamik mäletab aastaid Urmas Sõõrumaa sportautot Marbella päikese all. Kumb on tähtsam?
Kriminaale esitleb press samuti palju rohkem, kui proportsioon rahvastikus lubaks. Inimesi, kellel on isiklik reaktiivlennuk, saab Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel, samas kui memmekesi, keda ähvardab omandireformijama pärast kodukaotus, on sadu, kui mitte tuhandeid. Ent kurjategija või miljardäri lennuk pääsevad suurema tõenäosusega lehte.
Mul on otse öelda kehv tunne, kui ma pean ootele jätma loo, kus ma näen, et inimesel on adekvaatne probleem, ent see ei ole nii provokatiivne kui miljonäri sigakallis sportauto või see, kuidas ta nutikalt makse vältis.
Nii näiteks ei ole pääsenud lehte mees, kelle kodu ees on katkine joogiveetoru kolm aastat (!) järjest maha voolanud ja see ei koti kedagi. Või mees, kellele liising tõmbas koti pähe 60kuulise lepinguga, mida sai katkestada vaid 59kuulise (!) etteteatamisega. Või Valga pere, kes Soomes orjatööle pandi. Või ehitaja, kes sattus politsei tagaotsitavaks, sest pätist tuttav kuritarvitas tema nime. Või veofirma omanik, kes varaste tõttu pankrotti läks. Või inimesed, keda telefonimängus peteti.
Võib-olla on see leheneegrite minek kergema vastupanu teed? Äkki me peaksime igas numbris kirjutama vähemalt ühe kohustusliku loo omandireformist ja parkimisprobleemidest? Aga ausalt, kui paljud meist tegelikult maksaksid iga nädal 16 krooni ja 90 senti, et neid tekste lugeda?
Paljuski on eestikeelse kvaliteetmeedia (à la Die Neue Züricher Zeitung) puudumine demograafia küsimus. Kui suurärimees, kes ostis Marbellas 90 miljoni kroonise maja ning kelle lapsed kuuldavasti Šveitsis õpivad, kord kurtis, millised süvenemisvõimeta rahvavaenlased on ajakirjanikud, ütlesin talle järgmist: "Sünnitage rohkem lapsi, pange nad eestikeelsetesse koolidesse ja siis leidub nende hulgas tõenäoliselt tulevikus ka suurem protsent neid inimesi, kes loeksid väikeste piltide ja suurte tekstimassiividega lugusid."
Seni parem rõõmustage selle üle, mis meil on. Kui miljon inimest oleks USAs turg ühele maakonnalehele ja Mumbais oleks see vaid mõni kvartal, siis Eestis on meil sellisel tillukesel turul kuus suurt lehte, kolm telekanalit ja lugematu hulk raadiojaamu. Tegelikult on see luksus. Me kõik oleme rikkad.
