Paraku paneb teade tõsiselt mõtlema, kas tegu on ikka looduse eest seismise või tüüpilise fanaatilise sooviga olla iga hinna eest barrikaadidel, kasutades Kivisildniku väljendit - „tükike sitta peos".

Loomakaitsjad näikse eelistavat naftatooteid looduslikele

Kui jänesed metsas ringi kalpsavad, siis nad teadupärast ei aruta oma liigivendade sita olukorra üle mujal maailmas või ei planeeri jäneste rahvusvahelist konverentsi oma hindamatu karvkatte kaitseks. Neile piisab rohututist ja teisest jänesest, kellega paljuneda. Mõningate filosoofide arvates eraldab säärane käitumine jänest inimesest. Ja kuna jänes ei oska riidebrändiga „J.Lindberg" midagi tarka ette võtta, on siinkohal vaja Maarja Mälli, kes rohusööjate asjad korda ajaks. Kui vaja, siis vägisi.

 

Kui loomade õiguste liikumine Tallinnas meeleavaldust korraldas, pidi üks mu kasukat kandnud sõbranna aktivistide käest äärepealt peksa saama - mida ta, siga, jõlgub, loom seljas!

Ma sain asjast aru nii, et loomakaitsjatel on juba ammu valmis plaan B. Looma pole vaja kanda, sest loomal võib enne vägivaldset surma stress tekkida. Parem on kanda naftatooteid: plastikut, nailonit ja muud mudru.

 

Nii teevad loomameelsed loodushoiu nimel pooletoobist või isegi kahjulikku tööd. Seeasemel, et mõelda, palju rikub kilejope tootmine keskkonda ning milliseid valmistamislülisid säärase produkti jaoks vaja läheb, ei viitsita sentimeetritki mõelda ning otsustatakse, et lihtsam on tegeleda populismiga, haarata plakatid ning kukkuda linna keskväljakul jaurama loomade inimõiguse eest.

 

Just poolkõva mõtlemine on see, mis iseloomustab Loomade õiguste liikumise jm taoliste organisatsioonide aktiviste. Kui kaamera suriseb, pole vigagi, räuskame aga jänese eest, olemata sealjuures absoluutselt võimetud mõtlema, misasi maailma ja tema looduse tegelikult tasakaalust välja ajab.

Rotinahksed kingad need igal juhul ei ole.

Taimetoitlased koliks eskimod Gröönimaalt minema

Taimetoitlastega on sama jama. Olen kümneid kordi pidanud kuulama loengut, kuidas kotlett on saatanast ning saanud näpunäidete osaliseks, mille kohaselt oleks parem osta Stokkmanist normaalset riisi või bambust. Ent on keegi headest taimetoitlastest üldse teadlik, palju raisatakse ressurssi sama bambuse kasvatamiseks ning selle sattumiseks Eestimaa pinnale? Kas keegi on teist suvatsenud mõelda, et tõeliselt öko on tarbida asja, mis kasvab enam-vähem su läheduses? Uba, hernest ja kaalikat näiteks. Ja siga. Sest - tuletades meelde meie laiuskraadi - on siga täiesti normaalne toit. Taimetoitlusega võivad ärpleda ikkagi need loodushoidjad, kes elavad keskküttega majades ja raiskavad täiesti vastutustundetult ühiskondlikku energiat. Vana, puuküttel elutsev eesti mees pidi oma pekiannuse (energia) sealt kätte saama. Ja kogu laulupidu, ei mingit irinat „eetilise lähenemise" üle söögilaua taga. Kõik loodu on osake toitumisahelast ja ka lugupeetud taimetoitlase pistavad ühel tänuväärsel päeval vaglad nahka.

 

Mõnikord tundub, et loomakaitsjad on minetanud igasuguse mõistuseraasu. Nii teatas üks tuntud krišnaiit eskimote kohta (Vastuseks küsimusele, et mis taime Gröönimaa eskimole ikkagi võimaldab?): „Iga valgustatud eskimo kolib Gröönimaalt kohe ära!"

 

Ja meenub ka ühe tuntud Eesti rohelise soovitus poliitiliste probleemide lahendamiseks (paar aastat tagasi Talveakadeemias, kus esinesin): „Kõigepealt on vaja kallistada puud".

 

Vaadake, head loodusesõbrad, teist on loodusele sageli rohkem kahju kui kasu. Probleemide mitteteadvustamine, lõpuni mõtlemine ning kasvõi energiakriisi olemuse ignoreerimine teevad teist lihtsalt tavalised lõugajad, kes ei võitle mitte looduse, vaid iseenda edevuse nimel.

 

Tõeliste alternatiivsete võimaluste otsimise asemel käib rusikatega vehkimine peale maailma mollisaamist looduse käest.

 

Ja nii jääte te karikatuuriks, kellest rääkis juba vabatahtlik Marek Shvejkis: „karpkalal pole suuremat soovi, kui ta enne surma inimväärselt maha löödaks". Padurohelus on alati silmakirjalikkus, nagu ükskõik mis teine äärmus.

 

Muuseas, korralik lambanahast kasukas peab vastu kaks põlve, kilejopet vahetate te, saatananahad, aga igal aastal.

 

Ja lõpuks. Nende ridade kirjutamise käigus tuli just uudis, et hollandlased on välja mõelnud õlle koertele.

Palju õnne, wannabed ja rohelise pimedusega löödud lollpead!