Rõõmustamine on keelatud!
No kohe ei saa lihtsalt niisama elust rõõmu tunda. Ikka peab miski kiiks või kadedus vähemalt sisse tulema või välja lööma. Täiesti rahul olemine on juba midagi veidrat, millest tuleks hoiduda, et sind ei hakataks pidama mingiks usuhulluks või narkariks, eks ole. Õiged inimesed, kui kokku saavad, siis vinguvad ja virisevad. Igaühel on mingi lugu kohe tuua selle kuhta, kuidas kuskil kunagi keegi oli nõme, pahatahtlik, ahne või muidu imelik. Millest muidugi järeldub, et "nad" kõik ongi sellised.
Nagu poleks võimalik millestki rääkida, ilma et selle juurde käiks miski halamine.
Juhtusin näiteks hiljaaegu raadiost kuulama arutelu noorte seksuaalse käitumise üle. Ja mis selgus: kõik on halvasti. Noored olevat juba koduse kasvatusega ära rikutud, sõprade ja kooli poolt veelgi enam, kõike tehakse valesti, liiga vara või liiga hilja. Absoluutselt mitte midagi rõõmustavat. Ainult probleemid ja mured.
Kuskil, mõtlesin ise omas naiivsuses, peavad ometi ju olema ka õnnelikud noored inimesed. Aga, tõesti, kui nad selliseid saateid peaksid juhtuma kuulma, ega siis sellest õnnest eriti midagi järgi ei jää vist. Sa nagu ei saakski midagi õieti ja hästi teha. Igal juhul tulevad hädad ja õnnetused.
Tüdinesin ära ja vahetasin kanalit. Teise raadiojaama pealt räägiti rahvamuusikast. Kena ja tuttav inimene, väga mõistlik ja rõõmsameelne.
Aga siis hakkas laskma ühe väga kauge ja võõra maa laste leelutamist, ise rääkides sinna juurde, kuivõrd puhas ja ehe see kõik on ja kuidas selle kuulamine meid tahes-tahtmatult samuti paremaks teeb.
No ma ei või!
Ma olen omaenda maal, omaenda rahva hulgas, kuulan oma emakeelset ja -meelset raadiosaadet - ja mulle tehakse selgeks, et ma ei ole piisavalt "puhas" ega "ehe". Et kuskil kaugel ja võõral maal on kõik palju ehedam ja puhtam kui minul. Ja et ma peaksin hoopis neid kuulama, et ka ise paremaks saada!
Muidugi on need veel väga leebed näited. Sest see vingumine ja virisemine, tänitamine ja näägutamine, parastamine ja õiendamine, halvustamine ja mahategemine on niivõrd sisse kasvanud ja juurdunud, et seda õieti ei panegi enam tähele.
Või siis kasvõi see, kui endastmõistetavalt räägitakse stressi ja pingete maandamisest, leevendamisest jne - nagu polekski võimalik olla ilma pingete ja stressideta. Nagu peakski "õige" ja "normaalne" elu olema pingeline, rahuldamata, ärev ja murelik - ning ebanormaalsed on need, kes väidavad end olevat õnnelikud ja muretud?
