Rõõmustasime Toompea lipuheiskamisel Eesti sünnipäeva üle. Aga miks me järgmisel hommikul nii kurjad olime?
Onu Kalju Graniidi tänavalt Kalamajas oli klassikaline keskealine eesti mees. Sattusin temaga kokku selle tõttu, et kaheksakümnendate aastate keskel nokitsesin oma intelligendikätega Tallinnas Kivimäel väikest maja ehitada. Toona oli iga ehtne spetsialist (või haltuuramees, nagu neid nimetati) kulda väärt. Ise ehitasin maja raamatute järgi, uurides sealt puitkonstruktsioonide sõlmi ja betooniraketiste tegemist ning matkisin neid hoolikalt. Aga Dvigateli sõjatehases toodetud Ilmarise pliidi, boileri, radiaatorite ja torude omavahel keskküttesüsteemiks kokku ühendamine käis üle jõu ja mõistuse. Ja kuidagi sattusin kokku Kaljuga, kes elas Kalamajas suure eestiaegse punakaspruuni puumaja teisel korrusel.
Kuna Kalju oli professionaalne torumees, seega proletariaadi kõrgklassi kuuluv ja tikutulega tagaotsitav spetsialist, siis suhtusin temasse alguses ambivalentselt – nii austuse kui ka üleolekuga. Kuid mida aeg edasi, seda lähedasemaks muutusime.
Kaljul oli komme tulla tööd tegema lõuna paiku ja ta jäi kuni hilisõhtuni. Tekitasin talle hoovinurka torude keermestamiseks torukruustangidega varustatud pingi ja seal ta mässas mõnikord ka kottpimedas, vihm ladisemas kohvikruusi. Kuna ehituskauplustes mingeid torujuppe ehk fittinguid üldse müüa polnud, aitas ka siin Kalju – sõitsime minu Soomest ostetud kanakaka värvi Ladaga mingisse linnaserva tööstusmaastikul asuvasse suurde lattu sisse, kus mul lubati laeni ulatuvatel riiulitelt mida iganes kastide kaupa autosse tõsta. See tundus mulle nagu torumeeste paradiis!
Aegamööda hakkas Kalju avanema ja oma elust rääkima. Ta oli üsna palju lugenud ja avara pilguga, üldse mitte sõjaka ja rumala proletaarlase tüüpi inimene. Selgus, et koolipoisina pärast teist maailmasõda oli Kalju koos klassikaaslastega asutanud mingi „põrandaaluse“ vabadusvõitlejate rühma. Neil oli metsas koobas, kuhu nad kogusid sõjast jäänud relvi ja laskemoona, kirjutasid kaustikusse salakirjas teateid ja joonistasid sinimustvalgeid lipukesi. Et Eesti punaste käest jälle vabaks võidelda! Aga asi tuli ilmsiks ja poistel oli peenike pihus. Kooli jäeti edasi, kinni ei pandud, aga elu oli rikutud. Nii ei tulnud Kaljul ka midagi ülikooli astumisest välja, nii ta mulle igal juhul rääkis ja see tundus tõepärane.
Aeg-ajalt jäi tema töö pooleli ja Kalju kadus ära, sest ta võttis viina. Kui ma enam oodata ei jaksanud, siis läksin teda Graniidi tänavale otsima. Tavaliselt oligi Kalju oma toas, kus akna all oli söögilaud, laual pudel ja sakuska, ning võttis koos naisega vaikselt viina. Ukse kõrval küdes pliit, pliidi kõrval küttepuud ja pliidi ees ajalehetükil kassile pandud räimed. Tavaline Eesti kodu Kalamajas... Kaljul oli hiiglama piinlik, et viin temast tugevam oli olnud, ja minul oli piinlik, nii me seal kahekesi kohmetusime, sest endast vanemale inimesele ei lubanud kasvatus mul moraali lugeda.
Kaljul oli hea süda. Kui bensiini polnud saada, aga mööda vabadusüritusi oli vaja sõita ja nendest kirjutada, siis aitas ta välja. Ta töötas Salme kultuurikeskuse lähedal asuvas töökojas. Seal oli garaaž, garaaži nurgas kahesajaliitrine lahtine tünn veoautobensiiniga A-76. Sealt sai ämbriga võtta ja kanistrisse valada. Kord sai mu autol keset Paldiski maanteed otse Seewaldi ees bensiin otsa ja auto jäi keset teed seisma. Nügisin masina teeserva, võtsin pakiruumist kanistri ja sõitsin bussiga Kalju juurde töökotta. Valasin kanistri jubedalt lehkavat bensiini täis, toppisin selle omakorda suurde jõupaberist kotti ja sõitsin oma haisva kandamiga inimesi tuubil täis bussis Seewaldi juurde tagasi. Jah, oli alles elu...
Ajad olid ärevad, oli aasta 1990, kommunistide Interrinne tegutses ja alati, kui Kalju suvepäeval torudega möllas, mängis hoovis kõva häälega transistorraadio VEF 201, kust kostis läheneva vabaduse uudiseid. Mida me siis põhjalikult arutasime. Siis kuulsime ühel ilusal päeval raadiost Edgar Savisaare ärevat üleskutset: „Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!“
Kalju reaktsioon oli silmapilkne – ta võttis oma lohmaka torumehe nahkportfelli, pistis sinna sisse KÕIGE SUUREMA toruvõtme ja ulatas teise minule. Polnud mingit kahtlust, mis otstarbel ja mille jaoks ta viie-kuuekilose rauajuraka kaasa võtab. „Lähme!“ ütles ta otsustavalt.
Ja me läksime. Istusime minu logisevasse Ladasse ja kihutasime Toompea poole, liiklusreeglitest hoolimata. Samamoodi paistsid käituvat paljud autod, mis linnas Toompea poole suundusid. Jätsime auto esimesel võimalusel maha ja liitusime mööda tänavat ülespoole suunduva rahvahulgaga. Toompea lossi esine plats oli juba rahvast paksult täis.
Edasine on ajalugu. Aega läks, aga siis suundusid lossi tungida üritanud internatsid läbi rahvamassi, neile jäetud kitsukest rada pidi platsilt minema. Ja ei „minu“ Kalju, mõni Heino ega ükski teine keskealine eesti mees ei tõstnud nende vastu oma toruvõtit. Aga neid asju seal platsil OLI HULGANISTI.
Kalju tegi oma töö ära ja palju rohkem ma teda ei näinud. Mõnikord ilmus ta siiski välja, puhus törtsu juttu ja küsis „laenuks“ 10–15 krooni, aga tal oli piinlik.
Kalju meenub mulle ikka siis, kui endiste riigimeeste vahel läheb vaidluseks, kes neist tegelikult vabariigi taastas ja kuidas keegi teine oleks vabariigi hoopis pekki keeranud, aga „meie meestel“ õnnestus see ära hoida. Sest ega onu Kalju nüüd poliitikute vahel nii peent vahet ka ei teinud. Ta tuli mutrivõtmega Toompeale vabadust kaitsma, aga läks mutrivõtmeta ka Lauluväljakule. Onu Kalju tuli igale poole, kus sai vabadust nõuda. Kes sel ajal elas, see neid aegu ja inimesi mäletab.
*
Käisin Eesti Vabariigi 100. aastapäeva hommikul perega Toompeal riigilipu heiskamist vaatamas. Samas kohas, kuhu me kunagi koos Kaljuga Toompead kaitsma tormasime. Oli rõõmus, harras ja ülev varahommik, taevaisa oli kinkinud imeilusa talveilma, inimesi oli nagu laulupeol ja härdusest oli klomp kurgus. Inimesed olid õnnelikud ja sõbralikud. See oli üks pere, eesti rahva armas pere, kus oli ka igasuguste huvitavate ninakujudega ja mitmesuguse nahavärviga inimesi ja kõik olid omad.
Järgmisel hommikul pärast presidendi vastuvõttu Eesti Rahva Muuseumis lugesin meediaväljaandeid, kus hoogsalt tavapärane meediapeks üles võeti, otsiti süüdlasi, oldi rahulolematud rõhuasetuste osas, väljendati pahameelt, süüdistati raharaiskamises, tõrvikutega ringi käimises...
Kas needsamad inimesed, kes hommikul Toompeal lipuheiskamisel tantsisid ja laulsid, olid järgmiseks hommikuks teinud kannapöörde ja muutunud presidendi vastuvõttu kommenteerides kurjadeks ja sallimatuteks, nagu me meediast lugeda saime? Ma ei usu, kindlasti mitte. Aga mis siis juhtus?
