Tõepoolest, miks?

Julmalt öeldes kahtlustan meie huvi põhjusena sama, mis pani meid osalema Iraagiski – Eesti vajab USAga või Suurbritanniaga mingit ühistegevust. Et oleks põhjust maailma vägevatega aeg-ajalt törts asjalikku juttu puhuda.

Milleks aga grusiinidel meid vaja on? Sellele on juba raskem vastata. Fakt on, et Gruusia esitas avalduse Euroopa Nõukogusse astumiseks ajal, kui eesistujamaa oli Eesti. Aastal 1996. Paar aastat hiljem võetigi Gruusia vastu. Nüüd levib Thbilisis ebausk, et kui Eesti on 2018. aastal Euroopa Liidu eesistujamaa ning Gruusia esitab avalduse ELiga ühinemiseks, siis… Kes teab.

Washingtonil on muresid meie lemmikvabariigiga päikeselises Kaukaasias. Seal toimus 2003. aasta sügisel ja 2004. aasta kevadel "rooside revolutsiooniks" nimetatud pööre, mis tõi võimule noore karismaatilise Mihhail Saakašvili. Ühendriikides ja Prantsusmaal õppinud juristi; inimese, kes peaks olema veendunud demokraat.

Nüüd on kunagised roosid hakanud koltuma. Saakašvilile heidetakse ette oma maa varjatud "putiniseerimist". Eelmise presidendi Eduard Ševardnadze aega nimetati "perekondlikuks demokraatiaks". Saakašvili aega on hakatud sama analoogia põhjal nimetama "sõpruskonna demokraatiaks". Endisele juristile heidetakse ette kõige enam seda, et kohtuvõim ei ole muutunud sõltumatuks. Ka meedia on valitsuse ruupor. Ja mis veel – president Saakašvili on lausa narruseni armunud sõjaväkke ning kõiksugu muudesse jõustruktuuridesse. Miks mitte, sõjaväge on ikka vaja. Murelikuks teeb vaid see, et presidenditooli eest võidelnud Saakašvili tõstis oma loosungiks separatistide mahasurumise. Adžaarias tegi ta seda kiirelt ja valutult, aga Lõuna-Osseetias ning ammugi Abhaasias ta seda valutult teha ei saa. Washington ning ülejäänud Lääne sõbrad tegelevadki nüüd Saakašvili mahajahutamisega. Veel üht sõjalist jama Kaukaasias ei vaja keegi.         

Grusiinlased ise kipuvad veidi lihtsustatult mõtlema, et kutse NATOsse (ja mujalegi) tuleb omasoodu. Et Washington tirib nad lihtsalt sisse. Mart Laari roll Thbilisis hakkab ilmselt olema meeldetuletamine, et Lääne struktuuridega ühinemiseks tuleb teha pidevat tööd. Rahumeelset tööd.

Mida Arnold Rüütel võiks Saakašvilile rääkida peale nende jutupunktide, mis Eesti ametnikud on talle ette valmistanud? Loodetavasti mitte sellest vabadusvõitlusest, mida ta arendas koos Ševardnadzega veel NLKP ridades.

Ausalt öeldes, ma ei suuda ette kujutada, mida üldse võiks ühises lõunasöögilauas omavahel rääkida kunagise N Liidu tippnomenklatuuri liige Rüütel ning Läänes õppinud noor Saakašvili. Kui Moldova visiidi ajal olevat Rüütel leidnud vastuvõtva poolega kiiresti hea klapi, siis Gruusias ma ei kujuta sellist ühiskeelt lihtsalt ette.

Grusiinid nimetavad oma äkilist ja ettearvamatut presidenti "Hull-Mišaks". Tuimavõitu ja alati ettearvatav Arnold Rüütel sellise inimese külalisena… Ma ei tea.

Kui on vaja kevadväsimuse ületamiseks sooja päikest ja värsket mägiõhku, siis võiks otsida seda kusagilt ohutumast kohast.