Delfi TV valimiskohvik Foto: Ester Vaitmaa

Olla inimene – see tähendab eelkõige olla tahteliselt autonoomne ja seega ka süüdiv. Umbes nõnda mõistab seda õhtumaades domineeriv maailmavaade – ilmalikustunud kristlus, müüdiline kompleks, millele toetuvad nii inimõigused kui ka euroopalikeks nimetatud väärtused, mille kuulutamisest ei väsita. Ühtekokku võiks seda nimetada ka inimsuse religiooniks.

Selle järgi on kõik inimesed võrdsed just oma tahtelises autonoomias ja süüdivuses. Karjast praagitakse välja need, kel pole süüdivust, tähendab, see väike käputäis, kelle puhul psühhiaater nukralt pead vangutab. Need vaimuhaiged isendid raskematel juhtudel isoleeritakse teistest ja neil pole samu õigusi, nad ei käi valimas ja nende üle kohut ei mõisteta.

Süüdivus on inimesele fundamentaalselt olemuslik. Kõik muud omadused on teisejärgulised ja ei tule arvesse. Ja mitte lihtsalt ei tule arvesse, vaid neid on moraalselt lubamatu arvesse võtta. Pole oluline, kas keegi on loll või tark, millist jumalat kummardab, mida usub, mis rahvusest, rassist, soost või seksuaalsusest ta on. Tähtis on ainult teovõimelisus (juriidilises mõttes), süüdivus, tahteline autonoomia.

Biheivioristliku hoiakuga kahekümnendale sajandile vaadates võib öelda, et kommunism oli räigelt kuritegelikum ideoloogia kui natsism, sest ohvreid oli vähemalt suurusjärgu võrra rohkem.

Avalehele
9 Kommentaari