Kõige hullem liiklusaasta Eestis oli tegelikult 1991, mil surma sai 491 inimest. Kui aga ajas veelgi rohkem tagasi vaadata, siis Nõukogude aja lõpul 1980ndatel aastatel oli olukord pisut parem kui taasiseseisvumise järel, ent liikluses hukkunute arv lähenes ikkagi kolmesajale ehk oli kordades suurem kui praegu. Päris kaugest minevikust aga võib näite tuua aastast 1951, kui Eesti liikluses hukkus aasta jooksul 141 inimest, ent autosid oli tollal registreeritud ainult 12 000 (praegu 705 000).

Eestis on autosid kordades ja kordades rohkem, sõidetakse üha enam ja enam, sõidetakse ka kiiremini, aga liiklusohvreid on tegelikult palju-palju vähem.

Muutusi on kokkuvõttes nii palju, et kõike me enam ei mäletagi või ei oska enam neile enam mõeldagi. Üks kolleeg äsja meenutas näiteks seda, et Nõukogude ajal praktiliselt ei olnud talverehve. Kapitalismi saabudes tulid need küll müügile, kuid muutusid Eestis kohustuslikuks alles 1997. aastal. Teine kolleeg jälle tuletas meelde, et kui tema lapsena talvel uisutama läks, pani ta uisud alla juba koduuksesest välja minnes, sest talvel olid tänavad nii jääs, et polnud vaja uisuväljakule jõudmiseks saapaid jalga panna oodata.

Ilmselt on selliseid nüansse palju. Autod on praegu oluliselt võimsamad, aga ka turvalisemad ja paremini juhitavad. Teed on paremas korras ja ka paremini hooldatud. Paljud reeglid on muutunud. Pole küll täpseid andmeid, aga oletan üsna veendunult, et tänapäeval inimesed ka sõidavad hoolikamalt, paremini, ettevaatlikumalt ning järgivad liiklusseadust paremini.

Kõike kokku võttes ongi liikluses seis oluliselt parem. Eestis on autosid kordades ja kordades rohkem, sõidetakse üha enam ja enam, sõidetakse ka kiiremini, aga liiklusohvreid on tegelikult palju-palju vähem.

Või vaatame võrdlust lähinaabritega. Euroopa Liidus hukkus 2018. aastal liikluses 49 inimest iga miljoni elaniku kohta. Eesti näitaja on sisuliselt sama (51), Leedus aga 61 ja Lätis koguni 78. Jah, Soomes on seis meist parem (43), aga enam mitte dramaatiliselt.

See kõik ei vähenda muidugi vähimalgi määral Saaremaal mitme inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse tragöödiat. Küll aga võiks mõelda sellele, et emotsioonide pealt tehtud otsused, ammugi mitte poliitikamuudatused, ei pruugi olla kuigi läbimõeldud. Et inimesed tahavad vastuseid, on loomulik. Et poliitikud oma sõnavõttudes neile emotsioonidele ka reageerivad, on samuti elementaarne. Aga ei tohiks unustada, et üldiselt on Eesti liikluses asjad hästi, pidevalt on toimunud olukorra paranemine ning üheainsa traagilise sündmuse pealt ei tohi teha kaugelulatuvaid järeldusi. Eriti peaks olema ettevaatlik mingite poliitikamuudatuste tegemisel, seaduste, määruste või karistuste muutmisel.