Sandra Jõgeva

Ma poleks nädal tagasi uskunud, et kirjutan põhimõtteliselt kõmu- ja seltskonnaajakirja Kroonikat pooldava artikli. Miks? Eelmise nädala üks silmatorkavamaid teemasid Eesti meedias oli kahtlemata selle väljaande kohtusse andmine. Seda tegi edukalt laulja Birgit Varjun, kes sai enda lahkuminekut käsitleva artikli avaldamise eest 5% selle avaldamise kuu Kroonika käibest.

Ajakirja ähvardas enda eraelu puutumatusele apelleerides kohtusse anda ka kunagine olümpiavõitja ja praegu Hispaanias resideeruv ärinaine Erika Salumäe, kelle väidetavast lesbisuhtest äripartner Ene Veiksaarega ilmus täpselt nädal tagasi Kroonikas esikaanelugu. Nüüd lubab samuti kohtutee võtta kurikuulus Anna-Maria Galojan, kellel sama ajakirja veergudel tuntud psühhiaater Jüri Ennet distantsilt isiksusehäire diagnoosis.

Miks ma seda kõike räpase ja oma olemuslikult pahatahtliku kollase meedia käes kannatavate indiviidide õiglaseks võitluseks oma eraelu puutumatuse eest ei pea? Võib olla puhus minu jaoks pilli lõhki Anna-Maria Galojan - üks Eesti meedia veidra fenomeni esindaja, koondnimega „kuulus endine ja/või tulevane vang“. Enda juhitava MTÜ raha väärkasutamises süüdi mõistetud ning praegu Londonis redutav glamuurne noorpoliitik on ise väga kaugel sellest, et teiste eraelu puutumatust hinnata.

Galojan – kuulus tulevane vang

Sõprade poolt tehtud nalja tulemusena oli Galojan mõnda aega mu Facebooki „sõber“. Sotsiaalmeediat kasutas Galojan põhiliselt selleks, et avaldada räiget laimu kõigi nende inimeste kohta, kes olid Eesti ajakirjanduses tema kui meediafenomeni ja kui vangla eest põgenenud süüdimõistetu kohta sõna võtnud.

Galojani postitustest võis igaüks näiteks lugeda, et meie justiitsministrile ostis tema parlamendisaadikust onu ülikoolidiplomi. Et kohaliku tuntud seltskonnaajakirjaniku eksnaine ja lapse ema olevat vägivaldne vaimuhaige, kelle raviarst olevat Jüri Ennet. Halvustavad kommentaarid Eesti presidendi kohta, keda Galojan tahtis oma kohtuprotsessile tunnistajaks. Ja nii edasi.

Mul ei ole endal meditsiinilist haridust ning seega ei saa ma selle „kuulsa tulevase vangi“ meeleseisundile pädevat hinnangut anda. Küll aga ületasid need ülimalt pahatahtlikke ja väga eraelulisi kontrollimata paljastusi sisaldavad mõtteavaldused ilmselgelt nii hea maitse kui ka hea tava piirid.

Kas samu piire ületavad igapäevaselt või iganädalaselt väljaanded nagu Kroonika, Õhtuleht, Naised, Naisteleht, elu.24 ja muud taolised – selles pole ma enam nii kindel. Usun, et iseseisvas Eestis on viimase 21 aasta jooksul tekkinud muu maailma eeskujul arvestatav nn kollase meedia traditsioon. Ja nagu üleüldse suhtluses, on ka sellise meediaga interaktsioonis raske päevapealt ja ühepoolselt reegleid muuta. Kord puistata ajakirjanikele südant ja siis nõuda viimastelt distantsi hoidmist.

Miks süüdistada väljaannet, aga mitte endist elukaaslast?!

Ka nüüd enda eraelu puutumatust kaitsev Erika Salumäe lahkas aastaid tagasi sealsamas Kroonikas enda lahkuminekut oma lapse isast. Kohati kõigi jaoks piinlikke detaile valguse alla tirides. Nüüd kommenteerib endise ajakirjaniku, Salumäe väidetava lesbilise partneri Ene Veiksaare endine abikaasa juhtumit Kroonikale: „Ma tean nii mõndagi..“

Ka Birgit Varjun oli meediaga avameelne, rääkides muuseas oma üksikemastaatusest ning lahkuminekust oma lapse isast. Kui omapoolse versiooni esitas endine elukaaslane ise, mõistis kohus Varjunile Kroonikalt 5000 eurot. On see õiglane?

Juba vanad roomlased hoiatasid sõnumitooja tapmise eest. Millegipärast süüdistavad aga end kannatanuks pidavad tuntud inimesed just sõnumitoojat, uudise avaldanud väljaannet. Mitte aga intervjuu andnud või vihjeliselt ajakirjanike küsimustele vastanud endisi elukaaslaseid. Äripartnereid, tuttavaid või sõpru, kellelt pärineb informatsioon, millel „paljastus“ põhineb.

Ene Veiksaare poeg kirjutas eelmisel nädalal Kroonika peatoimetajale Krista Lensinile avaliku kirja, väljendades tema vastu viha ja põlgust. Loodan, et Ene Veiksaare poeg küsis ka oma isalt, miks see vastas ajakirjaniku arupärimisele Veiksaare ja Salumäe suhte kohta vägagi kahemõtteliselt.

Loodan, et tuntud inimesed, kes on ilmselt ka edaspidi sunnitud õitsva kollase meediaga kooseksisteerima, samuti nende lähedased, mõtlevad oma vastused hästi läbi ja on otsustes järjekindlad. Ja mis kõige olulisem – nad suudavad näha suurt pilti ning oma kunagiste ja praeguste otsuste tagajärgi meediaga suhtlemisel. Asja kohtusse andmine on suureline liigutus, aga tihti ka ütlemata silmakirjalik.