Savisaar on venelaste Tarand

“Oh, raske on kivise kämbla pigistus.” See on Puškin. Ühes tema “väikestest tragöödiatest” tuleb peategelase juurde kuju, ning kohtumine saab peategelasele saatuslikuks. Kuid 2009. aasta valimistel ei võidelnud Keskerakonna eest mitte üksnes pronkssõdur. Keskerakondlastele mängisid võidu kätte ka nende konkurendid.

Aljoša on kahtlemata oma jälje jätnud. Tuleb tunnistada, et Eestis ei ole venekeelsete ühendamiseks teinud keegi nii palju nagu Andrus Ansip Pronkssõdurit ära viies. 9. mail 2007 võis Filtri teele viidud lillede hulga järgi arvutada välja tekkinud(!) aktiivsete valijate arvu. Kahel järgmisel aastal sai sõduri juurde toodud lillede järgi mõõta vene valija südamelöökide tugevust – lilli vähemaks ei jäänud. 

Õigel hetkel, mõni nädal enne kohalike omavalitsuste valimisi, astusid tsentristid võõra saapaga vene valija konnasilma peale – reklaamiga “Kas sa mäletad, kes teisaldas pronkssõduri? Meie valija poliitilise skleroosi all ei kannata!”.

Keskerakonna teiseks ratsuks sai aastatepikkune töö vene keelt kõnelejatega. Nende elu, huvide, vajaduste, raskuste, rõõmude aastatepikkune jälgimine.

“... Ning me ei taha enam alla neelata

järjekordset lubaduste tolmu.

Nüüd on NENDE eesmärk Tallinn,

kuid Tallinna me ära ei anna.

Me oleme Keskerakonna poolt, oo-oo-oo.”

Need sõnad on pärit valimiseelsest laulust, mida lasti PBKs. Kui valija ei tea, mida täpselt pakuvad teised, on ennast lihtsam kõigele tundmatule vastandada. Laulu tekstis on oluline asesõna “nemad”. Kes need NEMAD sellised on?

Sotsiaal­demokraatidel on küll endine rahvastikuminister Urve Palo, on PBK endine ­teleajakirjanik ­Vadim ­Belobrovtsev, on riigi endine peapolitseinik Andres Anvelt – vene valijale väga armsad inimesed. Kuid kes on Isake? Jüri Pihl. Pihli kohta aga ei ole venelastel mingi infot peale Pronksiöö. 

NEMAD – see on ka IRL Mart ­Laari isikus, keda vene valija on kõige sagedamini kohanud uudistes venevastase retoorikaga, Gruusia toetamisega viimase konfliktis Venemaaga, kirjaga ­Barack Obamale meie naabri poolt lähtuvast ohust jne. 

Kuid peamine NEMAD – need on reformistid. Ja hoopiski mitte Keit Pentus, vaid Ansip.

Kolmandaks edu pandiks sai Edgar Savisaare enda isik – mitte veel päris Isake Tsaar, kuid juba midagi ligilähedast. Venemaa poliitiline nali “Putin vaidlustes ei osale” iseloomustab suurepäraselt Savisaare ja pressi vaheliste suhete tasakaalustatust. Kui välja jätta viimane valimiseelne saade ETVs, ei osalenud Tallinna meer avalikult poliitilistes diskussioonides. Ning seda suurema kaalu omandas tema sõna. Peale selle sobib partei, millel on selline selgelt väljendunud liider, vene mentaliteedile tervikuna väga hästi.

Paraku oleks see võte võinud kohalike omavalitsuste valimistel ka alt vedada. Kuid Keskerakond taipas asja õigel ajal, ning mõned päevad enne valimisi pöördus Savisaar isiklikult reklaamiklipis vene keeles valijate poole: “Ma kandideerin Lasnamäel! Ning kui te juhutute elama Mustamäel, Narvas jne, ei maksa numbrit 444 kirjutada! Meil on ka teisi kandidaate.”

Muide, tsentristidel oli veel üks küsitav taktika – “poliitpardid”. Ma nimetaksin seda taktikat pigem “tolmuimeja efektiks”, sest igaks juhuks “imeti sisse” mitte üksnes mõistlikud inimesed, vaid ka suhteliselt kahtlase reputatsiooniga tegelased. Kokkuvõttes osa vene valijatest muutus ettevaatlikuks.

Ja lõpetuseks. Miks vene valija ikkagi otsustas tsentristide kasuks? Esiteks sellepärast, et see partei on töötanud tema huvidega. Teiseks: vene valijad tulid valimiskastide juurde mitte üksnes toetama, vaid ka protesteerima (ja seda võib lugeda välja ka Keskerakonna reklaamidest). Täpselt nii nagu Eesti analüütikud ristisid Indrek Tarandi toetuse protestihääletuseks, tulid ka venelased ütlema, et tegelikult nad ei ole NENDEGA nõus. Või et nad lihtsalt ei tea, millistel positsioonidel need NEMAD on.