13.03.2002, 00:00
Seenioride võidukäik?
juhtkiri
Kui meie iibeprobleemid jätkuvad, peab varsti ajakiri Stiina konverentsi,
kuidas vähestel noortel vanade võimu all elada. Nii ütles Maimu
Berg konverentsil “Seeniorjuhina noores riigis”.
Vaatamata
kartustele polnud konverentsil kuulda ulgumist ega hammaste kiristamist.
Vastupidi, seeniorjuht Liina Tõnissonil, kellel kaks portfelli ja sageli ka
peaministri kohustused täita, näis meri meeldivalt põlvini olevat: ta ei kahtle
hetkekski, et ta oma portfellidega toime ei tule. Need ajad, kui Eestis oli
Euroopa noorim peaminister ja noorim valitsus, on nüüd igaveseks möödas. Aga
mis saab nüüd noortest pintsaklipslastest, päriti murelikult. Nüüd
algab sugupõlvede sõbralik koostöö, kinnitas Liina Tõnisson oma noori
kaasvalitsejaid kiites.
Meenutagem ülemöödunud suve, kui Lennart Meri võttis
kritiseerida Kanada riigi suhtumist Eesti Vabariigi kodanikesse, kes mahtusid
kõik määratluse alla
former Soviet Union
ja kellest osa ei
pääsenud Esto päevadele. Enamik meediast võttis kohe jõuliselt ebapatriootliku
hoiaku, Postimees kirjutas, et tegu on meie 71aastase presidendi isikliku
arvamusega. Ega siis selles eas inimest ei saa enam tõsiselt võtta. Aga mullu
valiti presidendiks veel vanem mees.
Äsja nimetati Euroopa Liidu tulevikku
kavandava komisjoni etteotsa 75aastane Valery Giscard-d'Estaing. Ja Eesti
valitsus saatis Euroopasse meid esindama jälle Lennart Meri, sest tema jutt
võib ehk teistele vanadele eurooplasetele huvi pakkuda.
Seenioride tõus on
ilmselt oluline suundumus meie ühiskonnas, aga kindlasti mitte kogu tõde.
Üldiselt valitseb kujutelm, et jõuame heaolumaadele Soomele ja Ameerikale
järele siis, kui me vanu endaga kaasas ei vea. Ega vanad ei tahagi
austreid süüa ja Nizzas puhata, nende ainus eakohane tegevus on Tammsaate
köite vahele kirsturaha koguda.
Selline arusaam tekib, kui lugeda
sotsiaalministeeriumis koostatud dokumenti “Eesti Vanuripoliitika
Alused”.
“Väärtustada eakaid kui traditsioonide ja kultuuripärandi hoidjaid
ning vaimsete väärtuste kandjaid, samuti rahvusliku identiteedi kindlustajaid,”
postuleerib see kirjatöö. Kas tõesti on kultuur ja identiteet nii vanaaegsed
asjad, et need tuleb lükata lahkuva põlvkonna kaela? Veel on selles dokumendis
kinnitatud, et “Nagu igal teisel ühiskonnaliikmel on ka vanuril õigus väärikale
kohtlemisele, privaatsusele, eluruumile, kindlale sissetulekule ja
kaasarääkimisele ühiskonna asjades. (...) Mida rohkem on ühiskonnas endaga
toime tulevaid eakaid inimesi, seda vähem lähevad vanurid riigile maksma.
(...) Vanurite vajadusi ei tohi standardiseerida…”.
Kui me usuksime, et
vana inimene, ütleme Jaan Kross, on samasugune inimene nagu meie
kõik, siis me ei seletaks ju, et tal on õigus privaatsusele, oma eluruumile ja
arvamusele ning tema sissetulekuid ei tohi normeerida vastavalt sellele, kui
palju ta riigile maksma läheb.
Meie ühiskonnas valitseb ikka veel suuresti
ettekujutus seeniorist kui probleemsest objektist, kes nõuab kantseldamist. Kui
meil tõesti pole võimalik maksta vanadele inimväärset pensioni, on meie
võimuses ehk veidigi muuta vanaduse miseraablit kuvandit. Selleks peame uskuma,
et vana inimene on sama elus kui me kõik. Temagi tahab kooki ja veini ning
arvamust avaldada.