Vaatamata kartustele polnud konverentsil kuulda ulgumist ega hammaste kiristamist. Vastupidi, seeniorjuht Liina Tõnissonil, kellel kaks portfelli ja sageli ka peaministri kohustused täita, näis meri meeldivalt põlvini olevat: ta ei kahtle hetkekski, et ta oma portfellidega toime ei tule. Need ajad, kui Eestis oli Euroopa noorim peaminister ja noorim valitsus, on nüüd igaveseks möödas. Aga mis saab nüüd noortest pintsaklipslastest, päriti murelikult. Nüüd algab sugupõlvede sõbralik koostöö, kinnitas Liina Tõnisson oma noori kaasvalitsejaid kiites.

Meenutagem ülemöödunud suve, kui Lennart Meri võttis kritiseerida Kanada riigi suhtumist Eesti Vabariigi kodanikesse, kes mahtusid kõik määratluse alla
former Soviet Union
ja kellest osa ei pääsenud Esto päevadele. Enamik meediast võttis kohe jõuliselt ebapatriootliku hoiaku, Postimees kirjutas, et tegu on meie 71aastase presidendi isikliku arvamusega. Ega siis selles eas inimest ei saa enam tõsiselt võtta. Aga mullu valiti presidendiks veel vanem mees.

Äsja nimetati Euroopa Liidu tulevikku kavandava komisjoni etteotsa 75aastane Valery Giscard-d'Estaing. Ja Eesti valitsus saatis Euroopasse meid esindama jälle Lennart Meri, sest tema jutt võib ehk teistele vanadele eurooplasetele huvi pakkuda.

Seenioride tõus on ilmselt oluline suundumus meie ühiskonnas, aga kindlasti mitte kogu tõde.

Üldiselt valitseb kujutelm, et jõuame heaolumaadele Soomele ja Ameerikale järele siis, kui me vanu endaga kaasas ei vea. Ega vanad ei tahagi austreid süüa ja Nizzas puhata, nende ainus eakohane tegevus on Tammsaate köite vahele kirsturaha koguda.

Selline arusaam tekib, kui lugeda sotsiaalministeeriumis koostatud dokumenti “Eesti Vanuripoliitika Alused”.

“Väärtustada eakaid kui traditsioonide ja kultuuripärandi hoidjaid ning vaimsete väärtuste kandjaid, samuti rahvusliku identiteedi kindlustajaid,” postuleerib see kirjatöö. Kas tõesti on kultuur ja identiteet nii vanaaegsed asjad, et need tuleb lükata lahkuva põlvkonna kaela? Veel on selles dokumendis kinnitatud, et “Nagu igal teisel ühiskonnaliikmel on ka vanuril õigus väärikale kohtlemisele, privaatsusele, eluruumile, kindlale sissetulekule ja kaasarääkimisele ühiskonna asjades. (...) Mida rohkem on ühiskonnas endaga toime tulevaid eakaid inimesi, seda vähem lähevad vanurid riigile maksma. (...) Vanurite vajadusi ei tohi standardiseerida…”.

Kui me usuksime, et vana inimene, ütleme Jaan Kross, on samasugune inimene nagu meie kõik, siis me ei seletaks ju, et tal on õigus privaatsusele, oma eluruumile ja arvamusele ning tema sissetulekuid ei tohi normeerida vastavalt sellele, kui palju ta riigile maksma läheb.

Meie ühiskonnas valitseb ikka veel suuresti ettekujutus seeniorist kui probleemsest objektist, kes nõuab kantseldamist. Kui meil tõesti pole võimalik maksta vanadele inimväärset pensioni, on meie võimuses ehk veidigi muuta vanaduse miseraablit kuvandit. Selleks peame uskuma, et vana inimene on sama elus kui me kõik. Temagi tahab kooki ja veini ning arvamust avaldada.