Nojah, tihti tehakse sääraseid vangerdusi üksnes müügiedu nimel. Viimaste aegade üheks parimaks müügiartikliks on olnud “öko”. Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik sedastas hiljutises Facebooki-postituses: ““Öko” on paraku saanud pila­objektiks.” Ja osalt nii ka on. ­Algne idee loodusega ühte jalga astuvast jätkusuutlikust ühiskonnast on muutunud osaliselt laadapalaganiks, kus igaüks kiidab oma kaupa ja on mitu korda “ökom” kui tema konkurent. Ka toimub lähenemine “ökole” ja “mahedale” just sellise nurga alt nagu lähenejale sobib. Mulla puhul on mahetootmiseks kokku lepitud hetkel selline ökokäsitlus, et põllumajandustegevuses jäetakse väetamisel kõrvale vabrikutes valmistatud väetised ja üritatakse hakkama saada üksnes loodusliku kivijahu, sõnniku ja haljasväetistega, et tagada keskkonda säästvat majandamist ja tervislikku saaki.

Umbrohtude vastu võideldakse kündmisega. Viimane aga on paraku samaväärne märja kassipoja kuivatamisega mikrolaineahjus. Jah, kuivaks ta saab, ent koos tagasilöökidega kassipoja kui süsteemi toimimises. Nagu kassipoja, nii ka mulla puhul unustatakse, et tegemist on elusorganismiga. Muld on paganama elus ja ei taha, et teda märkimisväärselt segatakse. Koosnedes kindlas proportsioonis õhust, veest, mineraalainetest ja elusainetest, tunneb muld end võrdlemisi halvasti, kui teda aasta jooksul kord või paar tükkideks rebitakse.

2015. aasta on ÜRO kuulutanud Mulla Aastaks. Üha kasvava elanike arvuga planeedil Maa on peamine toitja, muld, kaotamas nii kvantiteedis kui kvaliteedis. Tuginedes artikli alguses mainitud raamatule (­David R. Montgomery “Muld. Tsivilisatsioonide häving”. Tõlkinud Kristiina Raudsepp, Peramõtsa Press, 2014, 304 lk) on meie planeet teise maailmasõja järgsel ajal kaotanud rohkem kui India suuruse tüki oma põllumaad. Jäädavalt.

Mis seisus aga oleme meie siin Eesti Vabariigis? Eestimaa Looduse Fond hoiab silma peal Läänemerel ning peab selle veekogu eutrofeerumise ja ummuksisse jäämise üheks peasüüdlaseks põllumajandust, täpsemalt põldudelt pärit lämmastikku ja fosforit. Kuidas need aga merre jõuavad? Lämmastik on suuresti vees lahustuv ning seda kaob põllult pärast väetamist täpselt nii palju, kui muld ja taimed ei suuda endaga siduda. Fosforiga on lugu keerukamgi, sest sel kiuslikul toitainel, kui ta endale sobivat taime toitmiseks ei leia, meeldib end enamasti mullas kerra tõmmata ja passima jääda. Seega toimub fosfori “merereis” peamiselt koos mullaosakestega, mis mulla segipaiskamisel sealt vee või tuulega vabanevad. Selle protsessi nimi on mullaerosioon ning see toimub kõikjal meie planeedil, mõnes kohas klimaatilistel või topograafilistel põhjustel vähem, teisal rohkem, ent toimub ikka. Käes on kevad ning peagi saame näha põldude äärseid kraave, mis suuremate vihmasabinate järel pruuniks värvuvad. Seal läheb mere poole meie põldude muld ning lämmastik ja fosfor koos temaga.

Püsiv taimkate suudab mulda koos ja elujõulisena hoida. Suuremat osa Eesti põllumajanduspinnast aga küntakse. Kui seadusega lubatud pinnast väheks jääb, kaasatakse protsessi jokkskeeme. Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil peavad keskkonnatoetusi saada soovivad põllumehed viima oma tootmismaadel läbi rohestamise. Tegemist on ühe osa põllumaa tootmisest väljaarvamisega keskkonna liigirikkuse hüvanguks. Künnihulludele on ühe võimalusena jäetud siiski mustkesa. See on maapinna randaalimisega mustana hoidmine kogu vegetatiivse perioodi jooksul. Rohestamine läbi mustkesa? Milleks? Selle koha peal kaine mõistus tõrgub.

Muld on näljas. Maheviljelus on suuresti õigetel jälgedel, kuna naftast mullale toitaineid vaaritada on enam kui jabur! Samas on raske uskuda, et mõneaastasest mahedast viljelusest tekib aastasadu üleekspluateeritud mulda ja sellel kasvavatesse taimedesse mingi ime läbi “tavaviljelusega” võrreldes rohkem vitamiine, antioksüdante ja organismile vajalikke mineraalaineid (nagu maheviljelejad väidavad), kui mulda klobitakse nagu piima võikirnus. Liidetavate asukoha vahetusest ei teki liidetavaid juurde ja summa ei muutu, isegi kui sa suudad maailma veenda, et summa on “öko”.

Maheviljelus võiks pigem hakata rohkem tegelema mullas puuduolevate toitainetega ning loobuma steitmendist, et sõnnikus on tingimata kõik vajalik olemas. Tervislik toit tuleb viljakast mullast. Mulda respekteerida ja väärikalt kohelda soovitan ma kõigil, kes aeg-ajalt näpud mullaseks teevad, ole sa siis aknalaual maitserohelise kasvataja või suurpõllumees.

Muld, see on eelkõige bioloogia. Paljud mullaviljakusest ja -väetamisest rääkivad teadlased naasevad selle teadmise juurde. Emake Loodus teadupärast ei künna, ja põhjusega. Kus looduses mulda kaitsev taimkate puudub, seal puudub planeedil Maa ka elu. Mulda mitte hariv põllumajandus (ingl no-till farming, eesti keeles ebaõnnestunult “otsekülviks” tõlgitud) on maailmas kasvav trend. Ka Eestis on vastavad teaduslikud katsed ja praktika end tõestanud ning mulla mitteharimine kogub populaarsust.

Kas muld on seksikas? Oojaa! Kel võimalus, krabagu peagi vohama lööval kevadel endale peopessa kahmak rammusat mulda. See otse pulbitseb elust ja kreatiivsusest! Elu loob elu. Kaunist kevadet ja ilusat Mulla Aastat!

Aivo Averin on geoloog ja mulla­entusiast.

Lugu ilmus 15.aprillil 2015