Sellest, mis ei juhtu
Ma ennustan, et augustis 2007 on kohalike ajalehtede teema number üks eestikeelne õpe vene koolides. Ehk siis see, et venekeelsed gümnaasiumid peaksid minema, aga tegelikkuses ei lähe üle eestikeelsele õppele. Ja ei lähe sellepärast, et ei taha minna. Suur osa vene gümnaasiumides töötavatest õpetajatest ei suuda eesti keeles midagi õpetada ning koolijuhtide pingutused on seotud ponnistusega säilitada töökohad nendelesamadele õpetajatele.
Poliitiliselt on tegu nii hella asjaga, et keegi ei taha sellega tegelda. Läti jama on pealegi värskelt meeles. Kes tahaks tänavatele protestivaid koolilapsi, kes tõusevad üles riikliku kiusamise vastu? Ei keegi. Ja seetõttu ei taha ka torkida. Nii ongi suur, et mitte öelda valdav osa venelaste koolidest sama umbkeelsed, kui nad ikka on olnud, ja vene rahvusest koolidirektorid ei suuda välja öelda eestikeelseid nädalapäevigi, ehkki neil on kõrgtaseme keeletunnistus taskus. Kuidas nad selle said, on iseasi. Keeletunnistuse saamise kohta räägitakse sama palju lopsakaid pistiselugusid kui autojuhilubade puhul. Eestlased ei saa arugi, kui väärtusliku dokumendiga on tegemist. Kohe käivituv kohtuprotsess ilmselgelt umbkeelse Lasnamäe koolidirektori ja keeleinspektsiooni vahel saab olema pretsedent. Hageja on koolidirektor, kostja keeletunnistuse kahtluse alla seadnud Keeleinspektsioon. Läbinisti poliitiline protsess. Mis saab, kui kõrgtaseme tunnistus osutub absoluutselt keeleoskusele mittevastavaks? Ja kui avalikuks saab direktor Haaki suulise eksami salvestus, mis on teatavasti alles? Saab siis imet näha.
Teine eksami ja keeletunnistusega seotud nipp on selles, et teatava taseme tunnistuse saamiseks on vaja teha üksnes kirjalik test, mis on väga lihtne. Kui see on enam-vähem korras, on vajalikud 60 punkti käes ja vestlusele pole vaja minna. Kolmapäevases Tartu Postimehes viidatakse arstitudengitele, kellel 60 punkti kenasti käes, aga kes ei saa loengus isegi lihtsast jutust aru. Kusjuures neid pole vähe. Tahate sellist raviarsti?
Haridusametnikud on venekeelsete gümnaasiumide eesti keelele üleminekust rääkides – üllatus, üllatus! – optimistlikud. Ministeeriumi hinnangul on probleemseid vene gümnaasiume, kellel üleminekuga kohe algul raskusi tekib, vaid kolmandik ehk laias laastus kakskümmend. Lisaks teine leevendav asjaolu: 2007 mitte ei minda üle, vaid sic!, alles alustatakse üleminekut. Tänaseks on loetletud viis ainet, mida sellest alates peaks eesti keeles õppima hakkama. Need on kirjandus, (Eesti) ajalugu, ühiskonnaõpetus, muusika ja geograafia. Järjekord pole veel paigas, aga takt on üks aine aastas. Tundub vägisi, et selleks esimeseks aineks saab muusika. Mis teatavasti nõuab veidi piiratumat sõnavara kui teised loetletud ained. Nii et kui järjekord nii sättida, siis sealt ei peaks ju küll mingit Läti pauku tulema. Ja ongi aastake jälle edasi saadud. Tegelik põletik on põhikoolis. Kui ikka sealt seda eesti keelt ei tule, pole ka mingit gümnaasiumi üleminekut. Keeleinspektsiooni teada õpetavad venekeelsetes põhikoolides tihti eesti keelt täiesti juhuslikud inimesed, kellelt saadud keeleoskusega polegi võimalik ajaloost ja geograafiast aru saada.
Venelased ei taha eesti keelt rääkida ja ei räägigi. Lasnamäe ja Ida-Viru elavad oma elu, vaatavad PBKd, loevad MK Estonijat, käivad oma turgudel, oma koolides ja tehastes ega taha eesti keeles geograafiat õppida. Ning ainult vahel, haruharva, võib-olla ehk hullude päevade ajal, põimuvad kusagil eesti- ja venekeelne sõim.
