Sergei Stadnikov : Euroopa kohtumine Egiptusega
Nagu paljudes teisteski valdkondades, võib muinaskreeklasi pidada ka tänapäeva turisminduse kaugeteks ettekuulutajateks. Hoolimata pikaajalistest Kreeka-Pärsia sõdadest (500 - 449 eKr), ei heitu näiteks kuulus Ateena filosoof Sokrates (469 - 399 eKr) soovitamast oma õpilastele minna tarkust õppima ka barbarite juurde, hoolimata kõikidest väga suurtest kulutustest („Phaidon"; 78a). Ülima tõenäosusega pidas mõtleja esmajoones silmas egiptlasi, keda isegi tihtipeale intellektuaalselt arrogantsed kreeklased nende iidse tarkuse ja vapustavate muinasaegsete mälestusmärkide pärast austasid. Reisikulude suhtes oli Sokratesel muidugi igati õigus. Juba nädalaid, kuid või isegi aastaid kestvad rännakud pidid juba iseenesest olema muinasaja turistile rahaliselt vägagi koormavad. Seda ei saa näiteks sugugi võrrelda eelmise aasta sooduspakkumistega, kus Kreeta viimase hetke pakkumist koos loteriimajutusega oli võimalik saada mõnikord lausa 3500 EEK eest. Võimalikest julgeolekuriskidest või -ohtudest lausa elule rääkimata. Viimaste kõrval on Travel In´i ja Toptours´i nimeliste eksreisibüroode poolt petetud klientide vintsutused muidugi tüütavad vahejuhtumid.
Enne 7. sajandi eKr keskpaika tulid hellenid Niilusemaale pea eranditult palgasõduritena ja kaupmeestena, seejärel ilmusid ka peamiselt aristokraatidest tarkuse jüngrid ning isegi „sõbrad". Arhailisel või klassikalisel ajastul külastasid Egiptust reaalselt või pärimuslikult paljud kreeka haritlased, nagu näiteks Ateena riigimees Solon (u. 640 - 560 eKr), Mileetosest pärit, väidetavalt esimene filosoof Thales (u. 624 - 546 eKr), geograaf Hekataios Mileetosest (6. saj. lõpp eKr), „ajaloo isa" Herodotos (ca 484 - 425 eKr), matemaatik ja filosoof Pythagoras (u. 580 - 500 eKr) ning muidugi kuulus filosoof Platon (427 - 347 eKr). Loetelu võiks muidugi veelgi oluliselt täiendada. Juba tollal kuulusid huvi- ning teadusreisid elitaarse hariduse juurde.
Kreeklaste imetlus Egiptuse tsivilisatsiooni üle üldiselt säilis ka Aleksander Suure (valitses 336 - 323 eKr) vallutustele (kaasa arvatud Egiptuse) järgnenud hellenismi ajastul (323 - 30 eKr). Kuigi jah, mõnevõrra süvenes peamiselt ideoloogilis-poliitiliselt motiveeritud hellenite teatud üleolekutunne isegi egiptlaste ja babüloonlaste kultuuride hindamisel. Omaaegse Ateena polise riigikorraldust ja päevapoliitilisi realiteete sageli kriitilis-pessimistlikult arvustanud konservatiivne Platon säilitas loomulikult aukartliku respekti vaaraodemaa religiooni, templites pühitsetavate jumalate riituste, aastatuhandeid läbiva kunstikaanoni ning sealse ühiskonna range hierarhilise ülesehituse suhtes. Egiptus jäi talle alatiseks lohutavaks sotsiaalseks ideaaliks (mõningal määral ka Peloponnesosel asunud Sparta).
Ühes oma viimastest dialoogidest, „Timaioses", võtab geniaalne „Tark" ja üks hilisema kristliku Õhtumaa vaimsetest alustaladest kokku kreeklaste ja egiptlaste olemusliku erinevuse tuuma. See väljendub järgmistes väidetavalt ühe egiptuse preestri poolt Solonile öeldid sõnades: „Oh, Solon, Solon! (teie) kreeklased jääte igavesti lasteks, (ükski) kreeklane ei ole (aga) rauk. Te olete kõik noored oma hingelt. Sest teil pole vanale pärimusele tuginevat auväärset arvamust ega iidset teadust". Kummalisel kombel on mulle midagi sarnast paaril korral öeldud kaasaegses Hellases, à la „no jah, meie kreeklased, oleme Euroopale juba nii palju andnud, et võime nüüd lõpuks puhata". Seepeale tavaliselt kostan: „Kas kavatsetegi jäädavalt puhkust nautida?". No jah...
Muide, filosoofia tekke küsimuses jagasid Aristoteles (384 - 322 eKr) ja tema õpilased Platoni seisukohta, mille järgi ei olnud see sugugi kreeklaste endi leiutis (nagu õigustatult väidab tänapäeva filosoofia ajalugu), toimus hoopis nendepoolne nn barbaros philosophia ülevõtt ning selle edasine täiustamine. Osutatakse eelkõige egiptlastele, kaldealastele, pärslastele jt. Olgu filosoofia ja mütoloogiaga kuidas on, kuid vähemalt egiptuse kunsti mõju on ometigi täheldatav, seda kõigepealt kivist monumentaalskulptuuris (näiteks nn kourosed) ja arhitektuuris (templid).
Rooma ajast (eriti alates 2. saj. eKr) laienes huvireiside diapasoon veelgi, kuigi eelistatumaks reisisihiks jäi Niilusemaa. Nii külastasid Egiptust ajaloolane Diodoros Sitsiiliast (u. 80 - 29 eKr) ja geograaf Strabon (64/63 eKr - u. 20 pKr). Ka seda nimekirja saab oluliselt pikendada. Peamisteks vaatamisväärsusteks olid Giza püramiidid, Teebas asuvad Amon-Ra templid, Kuningate org ning nn Memnoni kolossid, tegelikult vaarao Amenhotep III (valitses 1388 - 1351 eKr) monumentaalskulptuurid.
Kui aga rääkida tõeliselt superelitaarsest huvi-ja lõbureisist läbi aegade, siis kõigepealt meenub mulle haritud ja perversne Rooma keiser Hadrianus (valitses 117 - 138 pKr). Tema huvitus muuhulgas oma maailmariigi kõige erinevamatest provintsidest ja seetõttu reisis tõesti palju. Aastal 130 pKr veetis Hadrianus Teebas koos oma naise Sabina ja uhke saatjaskonnaga mitmeid lõbusaid päevi, kuni tema ülimaks masenduseks uppus (või ehk kadestajate poolt uputati?) Niilusesse imperaatori favoriit, imekaunis noormees Antinoos.... Nagu öeldakse, elu on palju vanem kui meie. Isegi säärasel moel. Kui eurooplaste avastusretked Egiptusesse jätkusid hiljemgi ning toimuvad ka praegu.
Käesoleva aasta 26. mail algab Tallinnas, Rävala pst. 8 (ruum nr. 401), kell 18.30, egüptoloogi Sergei Stadnikovi Vana-Egiptuse tsivilisatsioonile pühendatud loengute tsükkel. Esimene loeng kannab pealkirja "Euroopa kohtumine Egiptusega". Täiendav infot on võimalik saada logosvita@gmail.com
