Paljude arvamuste seast kostis muuhulgas järgmine ettepanek: õpetajate nõutud palgatõusu (kokku ca 35 miljoni euro ulatuses) võiks üsnagi lahedalt rahuldada Kaitseministeeriumile eraldatud summade arvelt. Miks aga just Kaitseministeeriumi tengelpunga tuleks raputada? Vastus: see on suhteliselt kõige rasvasem. Hiljuti esmakordselt (sic!) kaitseministriks hakanud Mart Laari ametissenimetamise ja militaarkulude eelarvelise kasvu (2%) konkreetse ajastuse vahel valitseb igati loogiline seos. Superhea toitumusega Laar ise on aga juba ammu muutunud täiesti võrreldavaks stagnaaegsete nõukogude universaalsete nomenklatuursete „üldjuhtidega”.

Massimeedias algas viimase ettepanekuga seoses mõõdukas demagoogiline kampaania, milles  igihalja mantrana loomulikult osutati eelkõige „vene ohule” (näiteks rünnakule „rahumeelsemast rahumeelseima demokraatliku Gruusia vastu” 2008; ai-vai-ai-vai!!!), sisemisele julgeolekule (siin on kohalikel „muulastel” samuti oluline roll etendada) ja NATO solidaarsusele. Sai ju 2% omal ajal ära lubatud. Ent küsigem: kes konkreetselt lubas ja miks? Kui suur selle lubaja enda reaalne palk on? Ühest protsendist kaitsekulutustele oleks minu arvates igati piisanud professionaalseks piirivalveks maal, õhus ja merel, igat tõugu eriteenistusteks ning K-komandoks. Lisaks võiks alliansile pakkuda mõningaid sõjaväelennuvälju ja meresadamaid. Ja aitab küll! Ülejäänud täiendavad finantseraldised  peaks aga suunama näiteks Eesti (veel) traditsiooniliselt tugevate eluvaldkondade arendamiseks — eelkõige kaunis haledasse olukorda juhitud pensionisüsteemi, rahvameditsiini (et kasvõi mõnevõrra pidurdada medõdede massilist emigreerumist) ning rahvaharidusse (muide, palga üle nurisevad ka paljud kõrgkoolide õppejõud). See ei tekitaks iseenesest mõista otsustavat „heaolurevolutsiooni”, kuid mõnevõrra leevendaks arrogantsete võimurite tekitatud olukorda. Asi seegi. Just solidaarne sotsiaalpoliitika tugevdaks Eesti Vabariigi julgeolekut kõige rohkem.

Kuidas aga jääb ikkagi selle kurikuulsa vene ohuga? Julgen arvata, et tõsise sõjalise  rünnaku puhul ei aitaks Eestit isegi 20% sõjaline eelarve, sest nn NATO liitlased ei hakka lihtsalt sõdima Baltimaade pärast. Liiga väikesed geopoliitilised ja majanduslikud panused. Küll aga tehtaks rohkesti mitmesuguseid poliitilisi avaldusi ning kuulutataks välja mingid suhteliselt  mõõdukad majanduslikud sanktsioonid Venemaa vastu. Ja olekski põhimõtteliselt kõik. Selles suhtes oli välispoliitiline olukord isegi 1939. aastal veidi lootustandvam.

Hiljuti vestlesin ühe Kaitseministeeriumi kõrge ametnikuga, kelle arvates võiksid EV kaitsekulutused isegi tõusta Kreeka tasemele, 3%-ni. Hm … Hiljuti otsustasid kreeklased osta 400 ameerika tanki, on ikka tegelased. Teisalt aga on Kreeka geopoliitiline olukord oluliselt komplitseeritum: pidevad merepiirikonfliktid Türgiga, vastastikused sõjalised demonstratsioonid, Türgi pretensioonid Kreeka territoriaalvetele Egeuse meres, Põhja-Küprose okupeerimine Türgi vägede poolt, islamistlike liikumiste levik sisuliselt Kreeka naaberriikides Albaanias, Kosovos, Bosnias, Lähis-Ida suhteline lähedus, albaanlaste massiline illegaalne immigratsioon jne moodustavad ju hoopis teistsuguse taustsüsteemi. Mida kas soovitakse näha või mitte …  

P. S. Eesti kaitsejõududest saaks veel pikalt heietada. Tihtipeale kaunis murelikult. Ometigi leidub ka midagi lootustandvat. Nii liitus teeneline shoumees Hannes Võrno (42) hiljuti igati mehiselt ning otsustavalt Kaitseväega. Ja seda lausa ohvitseri aukraadis! Lootkem, et varsti järgnevad talle sinna Peeter Oja ja Tarmo Leinatamm. Vähemalt kapralite või jefreitoritena. Ja neile järele kõlagu võimas „LETOSVET!”.