Sergei Stadnikov : „Plebei” Viktor Janukovitši supertriumf
2004. aasta lõpul vaid väga vähesed analüütikud julgesid kinnitada jätku nn „Oranži revolutsiooni” käigus presidendiametist ilma jäetud Viktor Janukovitši poliitilisele karjäärile. Nüüd on siis käes nii magusa revanši aeg. Pealegi veel rohkearvuliste välisvaatlejate kohalolekul. Möödunud aastate jooksul muutus Ukraina värske president nii väliselt kui ka mentaalselt mitte kuigivõrd märkimisväärselt, oma olemuselt on see endine autobaasi ülem (nagu muide ka ekspeaminister Tiit Vähi) ka praegugi nö nõukogude inimene. Tema välist imagot suutsid ainult mõnevõrra kohendada kalli raha eest demokraatlikust Läänest tellitud poliitkonsultandid ning stilistid. Kuid loomulikult ainult mõnevõrra – neil ei tulnud loomulikult pähegi, et üleliiduliselt kuulsas Jalta nimelises mustamereäärses lõunakuurordis suudas Janukovitš nimetada Anton Pavlovitš Tšehhovit (1860-1904) suureks ukraina ja vene luuletajaks! Nimelt tähistati hiljuti maailmaklassiku järjekordset sünnijuubelit. Kuid see selleks, Lvivis (Lvovis) nimetas „Regioonide Partei” liider oma üllatavalt dünaamiliselt kulgenud valimiskampaania ajal kohaletulnud kuulajaid lausa „maa parimaks genotsiidiks” (pidades ilmselt silmas „maa parimat genofondi”). Teisalt jällegi on antud nii kahetsusväärselt harimatu lapsus linguae freudistlikus mõttes vägagi tähenduslik (vähemalt lausutu aja ja koha mõttes). Ja teatavas mõttes on vaat, et isegi õige! Ma olen alati kinnitanud -- elu on tihtipeale kunstist uskumatum ning põnevam. Kui minult näiteks nõutaks: mõtle nüüd kohemaid midagi huvitavat välja! Ja teate, mitte kuraditki ei tule tavaliselt pähe. Kuid jah, „parim genotsiid” paneb vähemalt minu fantaasia kohemaid loometööle.
Viimasega seonduvalt tuli mulle meelde minu väga hea sõjaajaloolasest kolleegi, kapten Rein Helme (1954-2003) kohati vägagi joviaalselt-meeliülendavad intiimpajatused oma ametialastest välisvisiitidest, mille käigus ta muuhulgas hästi diskreetselt sosistades juhendas ekskommunistist nomenklatuurtööstusjuhti ning taaskehtestunud Eesti Vabariigi tipppoliitikut Ülo Nugist läänelikes laua-söögi ning üldiselt muudes võõrastavates käitumistavades. Seevastu kodumail võis härra spiiker Nugis koduses miljöös minu kolleegi Helmet igati vastu võtta oma traditsioonilises lahedalt-saunalik-pidulikus spordidressis. Paraaddress on loomulikult pea alati igati auväärne.
Tulles aga meie protagonisti Janukovitši juurde ikka ja jälle tagasi, osutaksin austatud lugejate lugupeetud tähelepanu järgmisele tõsiasjale. Jah, loomulikult suunab värske Ukraina president oma peatähelepanu Venemaa suunale – majandusseis lausa karjuvalt nõuab seda. Jah, vene keelele antakse vähemalt riigi ida-ja lõunaregioonides ametlik staatus (Janukovitš kinnitas seda uuesti). Jah, suure tõenäosusega pikendatakse Venemaa laevastiku baaside lepingut ka 2017. aasta järgsele ajale. Jah, Ukraina ei astu NATO liikmeks jne. Kuid vähemalt ühes on selle suure Ida-Euroopa riigi poliitilis-ühiskondlik eliit ühel meelel: Ukraina peab säilitama iseseisvuse. Kasvõi juba Moskvast mittejuhitava oligarhilise business´i nimel. Selle eest seisab raudselt ka Janukovitši valimiskampaania pearahastajast metallimagnaat ja maa rikkaim mees Rinat Ahmetov. Muide, rahvuselt tatarlane. On mille üle järele ka siinmail mõelda ja mine tea, ehk isegi õppida?
Ida ja Lääne liidrid (esimeste seas muide ka Toomas-Hendrik Ilves; kes küll tema peakesesse säärase imperatiivse soovituse küll istutas?!) ruttasid aga võidu ekspoliitpaariale Janukovitšile õnne soovima. Kui juba NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen õnne soovib, ei ole Julia Timošenkol tõesti enam mingeid šansse. Hm…On ikka ajad.
P. S. Ahmetov on muuhulgas ka Euroopa tasandil üsnagi konkurentsivõimelise jalgpalliklubi „Shahtar” („Kaevur”) president. Möödunud valimisi iseloomustas ta lühidalt: „Me võitsime 1-0. Kuid me võitsime siiski! Kaotaja peab julgema oma kaotust tunnistada!!!!!”. Kogu lugu.
