AFP/Scanpix

Alustagem kasvõi sellest, et tegemist on ikkagi sügavalt ideologiseeritud (kohati messianistliku laadi) maailmanägemisega… Antud olukorras ei saa välistada USA ja Iisraeli rünnakut Iraani vastu.

Isiklikult mul ei ole kahtlust enamiku (sic!) pärslaste soovist omandada iga hinna eest tuumarelv — kas lähemas või keskmises tulevikus. Pealegi on see juba mitmel Iraani lähemal ja kaugemal asuval konkurentidest naabril (Pakistanil, Indial ning põlisvaenlasel Iisraelil) juba olemas. Samas ei ole islamivabariik veel otsustavalt lähedal aatompommi reaalsele katsetamisele; viimane toimub ilmselt 2 — 4 aasta pärast.

Palavikulised ettevalmistustööd selles suunas loomulikult käivad. Lisaks ärgem unustagem: 2011. aasta septembris ühendati elektrivõrku Venemaa kaasabil ehitatud Bušeris asuv tuumaelektrijaam. Selge see, et vähemalt regionaalseks liidriks pürgiv „ajatollade riik” ei loobu ealeski oma põhieesmärgist — välja töötada või omandada tuumarelv. Viimane tagaks šiiitlikule režiimile ehk isegi otsustava julgeoleku alase garantii, sest massihävitusrelvi omavaid maid juba naljalt ei rünnata. Olgu siin igati sobiluku näitena ära toodud kasvõi Põhja-Korea juhtum.

Teisalt võib aga kindel olla, et maailmas on vähe neid, keda võimalik perspektiiv — aatompommiga Iraan — oleks siiralt rõõmustanud. Seda isegi valdavalt islami usutunnistusega rahvaste seas. Tõenäoliselt oleksid ühemõtteliselt rahul vaid pärslaste poolt mitmekülgselt toetatud (kaasa arvatud sõjaliselt) Hezbollah liikumine ning Süüria valitsev režiim. 

Nüüd oleks tagumine aeg osutada mõningatele ajaloolistele traumadele, mis tugevalt mõjutavad USA ja Iraani vahelisi suhteid.

Iraanlaste poolelt on selleks kohe kindlasti 1953. aastal mitmete naftakorporatsioonide initsiatiivil ja ameerika ning briti eriteenistuste juhtimisel teostatud peaministri Mohammad Mossadeghi kukutamine, kes oli enne seda natsionaliseerinud kohalikud naftaleiukohad. Veel praegugi püsivad tollased sündmustel inimestel meeles ränga rahvusliku alandusena, kuigi ametlikult Iraan ei olnud mingi koloonia.

Paljudel ameeriklastel (eelkõige muidugi luurajatel) on aga reljeefselt mällu jäänud 1979. aastal revolutsiooniliste üliõpilaste poolt, kelle seas oli väidetavalt ka praegune president Mahmud Ahmadinezhad, toimepandud USA saatkonna vallutamine, diplomaatide pantvangistamine ning nendelt vabaduse võtmine 444 päevaks.

Kogu see draama tipnes pantvangide ebaõnnestunud vabastamise katsega, milles hukkus kaheksa sõjaväelast. Eelkõige selle operatsiooni läbikukkumise tagajärjel kaotas Ameerika tolleaegne riigipea (aastail 1977 — 1981) ja tulevane Nobeli rahupreemia laureaat (2002) James Carter 1980. aasta presidendivalimised Ronald Reaganile. Pantvangid jõudsid koju aga alles pärast uue presidendi inauguratsiooni. Seega oli Carterile osaks saanud mõnitus tõepoolest täieline…

Tundub, et „ajalootaak” on ameerika poliitilise eliidi olulisele osale veel praegugi valulik trauma. Esiteks alandati ühte tolleaegse maailma ülivõimust, teiseks aga elas USA läbi sõna otseses mõttes igati muljetavaldavat geopoliitilist katastroofi, mida Teise maailmasõja järgsel ajal ületab vaid Vietnami-sõja poliitiline kaotus.

Kõik see muide pärsib üsnagi tajutavalt Iraanis valitseva olukorra ning ühiskondliku süsteemi analüüsi. Samuti ei usaldata üksteist. Lähiajaloolistest kogemustest ei ole Iraanis unustatud Ameerika Ühendriikide (ja muuseas ka Nõukogude Liidu) toetust esmajoones Iraagile aastail 1980 — 1988 kestnud Iraani-Iraagi sõjas.

Ahmadinezhad osales isiklikult sõjas ja pärast selle lõppu süvenes tal üha enam veendumus Iraani erandlikkusest, kellel ei ole tõelisi sõpru, kes peab olema igati tugev ning kes ei saa lõpuni usaldada ühtegi riigipead. Järelikult tuleb pöörduda otseselt moslemi rahvaste poole ning taastada nende väärikus. Viimasega on aga kõige otseselt seotud palestiinlaste igakülgne toetamine ja sionistliku Iisraeli terav või lausa räige kritiseerimine.

Iraan käsitleb ÜRO otsusele (1947) toetuvat, 1948. aastal väljakuulutatud Iisraeli Riiki kui sionistlike ringkondade, supervõimude ning briti kolonialismi projekti, millel puudub moraalne ja õiguslik legitiimsus. Kuid Iisraelile lubatakse teha kõike seda, mis on näiteks Iraanile ühemõtteliselt keelatud: omada massihävitusrelvi ja rahvusvahelist õigust eirates okupeerida karistamatult võõraid territooriume. Võib olla kindel, et säärasest doktriinist ei loobu islamivabariik kunagi.
Käesoleval perioodil üritavad Ameerika Ühendriigid kindlustada igati oma positsioone Kesk- ja Lähis-Idas, kuhu ideoloogiliselt vaenuliku ning tuumarelvastatud Iraan ei ole sugugi teretulnud. Aktiivsuse peapõhjus peitub loomulikult gigantsetes nafta- ja gaasivarudes.

„Araabia kevad” andis siin ameeriklastele teatud ajaloolise revanšivõimaluse, kuid mitte ka midagi enamat. Regioonis toetuvad Ühendriigid eeskätt Saudi Araabiale, Katarile ning Araabia Ühendemiraatidele, kelle teokraatlikud absoluutmonarhilised režiimid on võrreldes Iraaniga isegi tagurlikumad. Teisalt jällegi — nn „Realpolitik” on kah poliitika. 

Muidugi on USA Iraanist sõjaliselt palju tugevam, kuid võimalike asümmeetriliste vastulöökide abil võib Iraan vähemalt osaliselt halvata naftavedude voogu Euroopasse ning eelkõige Aasia maadesse (Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea jne.) läbi Hormuze väina, mis tooks maailmamajandusele suurt kahju. Sel aastal võivad alata seal piirkonnas vägagi ärevad sündmused. 

P. S. Teatavasti ei poolda Venemaa ei Iraani ega Süüria rahvusvahelist isoleerimist. Küll aga näiteks naftarikas Katar. Vene-Katari vastavad erimeelsused jõudsid vahepeal aga niisugusele tasemele, et vene Erakorraline ja Täievoliline Suursaadik Kataris, Vladimir Titorenko, peksti 29. novembril 2011 Doha rahvusvahelises lennujaamas provokatiivselt julmalt läbi. Just Süüriast saabunud diplomaat nimelt keeldus viitega Viini vastavale konventsioonile ja diplomaatilisele puutumatusele kaasas olnud diplomaatilise posti läbivalgustamisest. Seepeale paisati mees põrandale ning kohkunult-hämmeldunud publiku silme all peksti ta käte ja jalgadega lihtsalt läbi. Ometigi õnnestus vähemalt antud eksistentsiaalses olukorras igati mehisel Titorenkol katta väärtuslik saadetis oma kehaga ning see enda käes lõpuni hoida. Iseenesest mõista esitas Vene Föderatsiooni välisministeerium terava protesti ning ei määranud Katari uut saadikut. Intsidendi tagajärjel tehti talle hiljuti silmaoperatsioon. Teisalt küsigem: kas näiteks meie vahvad suursaadikud Mart Helme oli (oli 1995 — 1999 ametis suursaadikuna Moskvas; käesoleval ajal resideerib peamiselt Suur-Lähtru mõisa härrastemajas) ja Jüri Luik (asub varsti saadikuna Moskvasse ametisse) on põhimõtteliselt niisuguseks või sarnaseks kangelasteoks sisemiselt valmis?! Isamaa vajab kangelasi, muide. Igal juhul ja igal ajal.