On olemas ühe-kanali-välisministrid, ühe-kanali-välispoliitika ja kahe-kanali-välisministrid, kahe-kanali-välispoliitika.

Ühe kanali välispoliitika on ­eelkõige oma maa müügitegevus. Kahe ­kanali poliitika on selline, mis mõjutab oluliselt ka sisepoliitikat. Ühe kanali inimesed ajavad oma riigi asja välismaal, kahe kanali inimesed mõjutavad ka maa sisepoliitika sisu. Ühe kanali välisministritel pole mingit mõju oma maa poliitikale, kahe kanali minister võib oma riigis öelda: “Inimesed, ärge tehke rumalusi! Maailm ei mõista meid.” Ja teda kuulatakse ja tema seisukohtadega arvestatakse. Just nii ütles omal ajal Lennart Meri, kes oli kahe-kanali-välispoliitik. Seda oli ka üks Nõukogude Liidu lõpuaja välisministreid ­Eduard Ševardnadze, sellised olid Hillary Clinton, Carl Bildt, Radosław Sikorski. Ühe-kanali-mehed olid Ribbentrop ja Gromõko. Ma arvan, et tänane Vene välisminister Sergei Lavrov on ka pigem ühe-kanali-mees. Tema sisepoliitilist kaalu peavad paljud olematuks.

Õige välisminister on sidemees välismaailma ja sisemise poliitilise maailma vahel. Ta toob kohale sõnumi väljastpoolt ka siis, kui see kohalikule arvamusele ei meeldi. Ning ta suudab ületada vastuolu sise- ja välismaailma vahel.

Sisepoliitiline kaal tähendab, et välis­ministril on ka välispoliitikas tõeline läbirääkimiste mandaat, on manöövriruum. Ta ei pea iga pisiasja kodus kooskõlastama.

Välismaailmaga seoses väärivad mõned asjad suurt tähelepanu.

Ei maksa üle hinnata Eesti kui modernse riigi mainet. Euroopas üldiselt kiidetakse Eestit. Aga pealispinna all on ka muid hoovusi. Aastaid tagasi küsis üks inglane minult, kas ma tean, mis asi on internetipangandus. Oojaa, vastasin. Muide, Eestis on internetipangandus levinum kui Suurbritannias! Mu jutupartner vahetas teemat. Ilmselt arvas ta, et ma ei saanud küsimusest aru. Kui kolisin Brüsselisse, ütlesin ühele Belgia juhtivale poliitikule, et Brüsseli supermarketite lahtiolekuajad on tööinimesele kõlbmatud (pannakse liiga vara kinni). Ta solvus.

Lugu on selles, et “vanade maade” peavoolupublik ei usu ega taha midagi teada mingist modernsest Eestist.

Kaudselt ja mõnikord ka otse survestatakse Eestit muutma oma majandusmudelit. Rohkesti on välispidiseid takistusi meie edasisele moderniseerumisele kitsendavate regulatsioonide kujul. Eesti majandusmudel ja moderniseerumis­idee on ka meie välispoliitiline tugevus ja seda peab vaenulike suundumuste eest kaitsma.

Pronksiöö pole unustatud. Millegi sellise kordumine on täna suur julgeoleku­risk. Kui me ei suuda ise oma majas korda ja kodurahu hoida, hakkab peavoolupublik Euroopas uskuma, et me tõesti nöögime siin vene vähemust. Sisemine tugevus on otseselt välispoliitilise tugevusega seotud.

Milline kirjeldamatu rõõm vaenuliku propaganda leeris! Ilmusid välja “tõelised natsid”. Paljud inimesed Eestis ei mõista, kui suur ja tundlik see teema on. Meie ajalugu meie versioonis koos kõikide nüanssidega ei ole võimalik seletada. Meid lihtsalt ei kuulata ja peavoolu avaliku arvamuse (valijad!) jaoks on asi lihtne ja selge – nad olid koos Hitleriga.

10 aastat tagasi kukkus läbi piirileping. Kas piirilepingu puudumine on selle aja jooksul olnud meile välis- ja julgeolekupoliitiliselt kasulik? Ja edasi?

20 aastat on möödas Vene vägede Eestist väljaviimisest. Vene vägede väljaviimise lepingu ratifitseerimisele oli omal ajal samasugune hüsteeriline vastuseis nagu täna piirilepingule. 20 aastat tagasi lahkusid Vene väed Eestist. Kui me poleks lepingut ratifitseerinud…

Uus valitsus on Euroopa Liidu eesistujamaa valitsus. See valitsus peab olema valmis ajama ka Liidu välispoliitikat. Sest see on meie välispoliitika, meie ühine välispoliitika. Tuleb tegelda igasuguste asjadega, mis muidu meist kaugel on – see tähendab, et vajame kahe-kanali-välispoliitikut ministriks.