Siim Kallas: On aeg erastada suured infrastruktuuriettevõtted
Pärast Eesti Energia erastamise peatamist 2002. aastal
on riigi äriühingute erastamine Eestis olnud tabuteema.
Kreekas on palju sadamaid ja lennujaamu. Kui sai selgeks Kreeka majanduse pakilise ümberkorraldamise vajadus ja Euroopa Komisjoni osavõtul hakati koostama soovitusi tarvilikeks reformideks, öeldi üht-teist ka sadamate ja lennujaamade kohta. Olukord oli kehv. Äritegevus seisis paigal. Lendude arv ei kasvanud, kaubakäive ei suurenenud. Määrav oli poliitika ja eri huvigruppide tegevus. Soovitusse kirjutati – erastage! Pange tööle korralik regulaator. Neid soovitusi korratakse ka täna.
Kreeklased kaasasid erakapitali oma suurima – Pireuse sadama arendamisse. Konteinerveod kasvasid 2005.–2012. aastatel 67,5%, kaubakäive 2 korda. Elavnes ka lennuliiklus. Tsiprase valitsus ei kavatse erastamisi tagasi pöörata.
Euroopa Liidu transpordivoliniku ametis külastasin Bristoli sadamat Inglismaal. Jättis sügava mulje. Kaks meest – Terence Mordaunt ja David Ord – ostsid sadama kohalikult omavalitsuselt aastal 1991. Nad on sinna investeerinud 450 miljonit naela, kaubakäive on kolm korda kasvanud.
Aastail 2005–2014 kaotas Tallinna Sadam kaubavedudest 28,4%. Riia kasvatas 2005–2013 kaubavedu 39,4%.
Pärast Eesti Energia erastamise peatamist 2002. aastal on riigi äriühingute erastamine Eestis olnud tabuteema. Äsjane korruptsioonilugu Tallinna Sadamas võiks meid panna riigi äriühingute mõttekuse üle järele mõtlema.
Riigi äriühingud järgivad eelkõige poliitilisi huvisid. Teatud tõhusus on muidugi ka poliitiline huvi, aga täpselt niipalju, et meeldida poliitilistele “masteritele”.
Riigi äriühingud on paratamatult soodus pinnas korruptsioonile. Suur ja võimas Vene raudtee on rahalistes raskustes. Suur hulk ettevõtteid teenib Vene raudteele teenuste osutamise pealt rammusat raha. Need on eraettevõtted, kelle omanike hulgas on Vene raudtee ülemusi. Üllatav, eks ole…
Riigi äriühingud asuvad tasapisi kindlustama oma positsiooni ühiskonnas. Nõukogu liikmed, kes peaksid justkui tagama ühiskonna kontrolli, muutuvad hoopis äriühingu käepikenduseks ja asuvad esindama äriühingu huvisid parlamendis, valitsuses ja riigiasutustes. Leitakse ajakirjanikud ja ametnikud, kes kujundavad soodsat arvamust äriühingu kohta. Ja nii ei esitagi lõpuks keegi valusaid küsimusi. Kõike seda on võinud tähelepanelik vaatleja märgata monstrumäriühingu Eesti Energia tegevuse juures. Miks otsustas Eesti Energia hakata rajama õlitootmist, kui eraettevõtlus juba tegi selles suunas pingutusi? Miks hakkas Eesti Energia konkureerima tuuleenergiat tootva uue ettevõtlusega? Kuhu liiva sisse kadus suur investeering Ameerikas? Missugust Eesti Energia projekti võib üldse edulooks pidada? Muide, see kõik kajastub elektrienergia hinnas ja valitsusele makstavates dividendides. Eesti Energia juhtide tegevus oli suunatud majandusvõimule. Nagu poliitiline partei. Selle partei propagandaaparaat ületab vist tänagi kõikide poliitiliste erakondade oma kokku.
Avalikkust hirmutatakse sõnaga “julgeolek”. See on absurd. Julgeolek tagatakse seaduste, reeglite ja vastavate asutuste tegutsemisega. Kõikides lääneriikides on elektrijaamad, sadamad ja lennujaamad eraomandis. Keegi ei kahtle nende julgeolekualases usaldusväärsuses.
On aeg erastada suured infrastruktuuriettevõtted. Võime teenida mõnegi hea miljardi, mida kasutada vajalikeks investeeringuteks. Eelarvesse saamata jäänud lüpsitulu on tähtsusetu võrreldes müügist saadava tulu ja majandustegevuse elavnemisega.
