Siim Nestor: Eesti ja Läti muusikaelu iseärasused
Plaadinupud on naiste- ja mõnedes tasuta kliendiajakirjades. Võib julgelt öelda, et plaadiarvustus on Eesti ajakirjanduses traditsioon.
Aga kujutage nüüd ette, et neid ei ole. Ei ole nädala albumeid Areenis ja Postimehes, ei ole kummagi lehe konkureerivaid aasta albumite tabeleid. Mitte mingit süsteemset eestikeelset salvestatud muusika kriitikat. Paber vaikib!
Täpselt selline olukord on Lätis. Seal ei ilmu plaadiarvustusi. Midagi sarnast on vaid heliplaate tutvustavad read mõnes stiiliajakirjas.
Kaks numbrit tagasi Areenis kõnelenud Riia plaadifirma I Love You Records (“Eesti muusikat armastav Läti plaadifirma” – EE 4.4.2013) vedajate hinnangul on see põhjuseks, miks ostetakse Lätis plaate oluliselt vähem kui Eestis. Iga Eestis müüdud kahe plaadi kohta müüakse Lätis üks (ja Leedus vaid pool plaati). Lätlaste sõnul seisneb kogu nende suhtlus kirjutava pressiga selles, et pooltel kordadel trükivad väljaanded ära (tutvustava) uudise, kui firma on mõne uue plaadi ilmumisest teada andnud.
Sellise olukorra kõrval mõjub aga anomaaliana Eesti ja Läti kontserdituru võrdlus. Kui korralike nimedega artistide esinemissagedust Läti kasuks võib ehk põhjendada kontserdipiletite erineva käibemaksutasemega, siis kuidas seletada Sigur Rósi …
Ehk siis: kui Riias mängis maailmanimega Islandi ilu-indiansambel Sigur Rós, esinesid nad väljamüüdud Arena hallis 12 000 inimesele. Järgmisel õhtul astus ansambel üles Tallinnas. Meie kohalik korraldaja julges nad esinema panna kümme korda väiksemasse klubisse Rock Café. Sinna mahub 1100 inimest.
Millest sellised erinevused? Lätlased eelistavad kogumisele kogemist? See oleks veider, aga äkki tõesti. Või on Sigur Rós lihtsalt Lätis nii palju populaarsem? Kui on, siis miks? Ja miks õnnestub lätlastel püsti panna selline festival nagu Positivus (eelmisel aastal publikut umbes 20 000, neist 4000 väidetavalt Eestist) ja meil mitte?
Kui Lätis ei ilmu plaadiarvustusi, siis vaevalt et neil avaldatakse perioodilist ja kontserdielu populariseerivat live-kriitikat (seda ei mahu trükipressi alla paraku ka Eestis) ja rock-žurnalismi. Asi võib olla raadios. Plaadifirma ILY luges mulle üles neli Läti raadiojaama, mis mängivad nende väljaantavat peavoolu indimuusikat. Parasjagu tegeletakse seal uue riikliku ja indima muusika kallakuga raadiokanali käivitamisega. Eestis jõuab päevasesse aega ILY formaadiga sarnast muusikat vaid Raadio 2 (pudemeid ka õhtusesse Klassikaraadiosse ja Kukusse; andke palun teada, kui ma tõesti väga eksin).
Baltikumi-ülesest muusikaturust on unistatud paar aastakümmet. Viimasel ajal on tegevus sel suunal aktiveerunud. Eriti just üle Eesti ja Läti piiri: “Meiecundi mees üks Korsakow läks Lätti”, eestlasi välja andev I Love You Records, aktiivne kontserdivahetus, Tallinn Music Weeki lava ja 4000 eestlast Positivusel, Tallinnas püsti pandud ülebaltiline muusikasait The Baltic Scene ja midagi sarnast prooviv bobe.me kontoriga Lätis.
Minu kui muusikasõbra huvi oleks, et transbaltilise rahmeldamise käigus imbuks Lätist Eestisse kontserdikombeid. Ja iga siinkandis tegutseva muusiku heaks soovin, et Lätis hakataks rohkem plaadistatud muusikat ostma.
