Kui spekuleerida teemal, miks just metal-kontsertide korraldajad on valmis kõige rohkem riskima, siis võib see serva pidi kõlvata ka diagnoosiks kohalikule muusikaelule ja auditooriumile. Ja ma siis spekuleeriks, mis need põhjused olla võiksid…

Metal lihtsalt ongi kõige populaarsem muusikaliik Eestis. Juurdunud siia jändrikuna kunagisest megabuumist 80ndatel, kui metal oli osalt ka protestimuusika. Küll sporaadiliselt ilmuv, kuid ainus ühele žanrile pühendunud eestikeelne trükiväljaanne on metal’i-ajakiri Pläkk. Netisait estonianmetal.com on jällegi kõige elujõulisem ühele žanrile pühendunud portaal. Valdava osa kõige populaarsemast muusikaküljest rada7.ee võtavad enda alla metal’i teemad.

Ühtlasi osutaks see geneetilistele seostele soomlastega – Soomes on metal aastakümneid mõjukana püsinud. Ja kuigi peavoolus ja plaadimüügis annavad meie maalapil tooni vaid gigandid (Metallica, Metsatöll), siis ehk tarbib metal’i-publik oma materjali laialdasemalt ja teisi kanaleid (netipoed, otsetellimine, ka piraatlus etc.) pidi.

Soome ja Venemaa lähedus ehk Eesti kui transiidimaa. Mõlemas naaberriigis on piisavalt publikut, et metal-bändidel sinna asja on. Et nad meie ümbruses juba liiguvad, on korraldajatel võimalus kasutada näiteks Helsingi ja Peterburi kontsertide vahele jäävaid õhtuid artistide siia meelitamiseks. Miks muidu on ka Eestis nii mitu tugevat raskema muusika promootorit. Ja viimastel aastatel on astunud jõulisemalt sellesse ringi suur kontsertagentuur FBI.

Metal’i publik on lojaalsem. Nad usuvad ja investeerivad oma artisti kauem ja põhjalikumalt. Moetuuled ei raputa huvi tõusu ja langust niivõrd kui näiteks hipster-publiku puhul, kes on valmis lemmiku kiiresti unustama, kui moesuund mujale tirib.

Metal’i publik hindab kõrgelt live-sooritust. Kuidas küttis, millises vormis oli bassimees, kitarrist või trummar, kuidas pidas vastu laulja hääl, see on väga oluline vastava auditooriumi jaoks. Nad võivad üles näidata ka lausa professionaalsena tunduvat asjatundlikkust helipuldist tuleva live-mix’i asjus. Vähemasti sedavõrd tungivat melomaanset huvi ja tähelepanu sellele, kas näiteks bass oli helis liiga ees või taga, mujal kui metal’i-inimeste seltskonnas ei kohta.

Just kirjeldatud spetsialistihuvi kõrval on metal-kontsertidel väga olulised ka kindlad ja kollektiivsed elamused, mille järele laividele minnakse. Mis toimus moshpit’is, stage-diving, peabäng jne. See on juba kolm rituaali rohkem kui tavalise indi-inimese repertuaaris – ega indiinimese kogemusmälus hiljem väga vahet pole, kas ta tegi kontserdiajal mõne argliku “uuu...” või bravuurikama “UUU-JEE!”.

Metal-ansambleid müüakse äkki pakettidena? Live-agentuuride seas – ka teiste muusikastiilide omades – on levinud komme pakkuda artiste soodsamalt hulgi ostes. Sa saad ühe kõva artisti kätte parema hinnaga, kui võtad korraldada ka kahe-kolme vähem kõva artisti kontserdi. Ja kimbukese hind tuleb niivõrd hea, et raha mängu panemine kannatab riski.

Ükski esitatud spekulatsioonidest ei pruugi olla ainus metal-kontsertide sagedust käivitav jõud. Mõni võib olla suisa vale. Vahest töötavad need punktid pigem kõik koos. Ja tõenäoliselt on neid põhjusi veel – pange need siia artikli alla kirja, kui viitsimist on:

........................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................