Siim Nestor Laura Kallasvee

Meid ümbritsevas infomiljöös veeresid taas ammututtavad detailid: J.R.R. Tolkien, Peter Jackson, Uus-Meremaa, kääbikud ja need ülejäänud olendid. Nad tulevad varsti uuesti – reklaamivoogu, filmiajakirjade kaanele, ajalehtede retsensioonisabadesse, televisiooni, raadiosse, Facebooki ja Twitteri postitustesse – alanud aasta tagumises otsas. Linastub filmi teine osa. Ja ülejärgmise aasta lõpus – jõuab kinno osa kolm.

“Kääbikuga” seoses räägiti siiski ka millestki uuest. Uuest tehnoloogiast, millega film sai üles võetud ja millega kutsuti publikut kinno uudset kogemust saama. Eks see ole harjumuspärane, et Hollywoodi toodab suurtele kassahittidele järjefilme, arendatakse ja lüpstakse suuri frantsiise. Aga niisamuti toob uus tehnoloogia kinno tagasi vanu filme – kas või restaureeritud Eesti filmiklassikat – ja praegu on taas ringluses 2003. aasta animafilm “Kalapoeg Nemo”, mis on nüüd apdeiditud 3D-versiooniks. Vana jääbki meid ümbritsema, ja see ei toimu üksnes filmikunstis.

Järjed on muutunud tavapäraseks ka kirjanduses ja raamatuäris. Kui 19. sajandil tulvas jõgiromaane, siis nüüd on tavalised triloogiad, tetraloogiad… eepilisemad ettevõtmised jõuavad vähemalt seitsmenda köiteni. Just sai eesti keelde “Viiskümmend halli varjundit” – kaks järgmist osa ootavad sama. Pornofilm E. L. Jamesi sadomasoromaanist on valmis, peagi tõmmatakse meinstriimkinokangale, ja et digiraamatud on tehnilise arengu algfaasis, saab kõigest uuesti rääkida digikirjanduse 3Dstusmise paiku.

Täiustatud tehnoloogia tirib uuesti ja uuesti veergudele vanu heliplaate, mis “taasilmuvad”. Kas artisti kataloogi värskendustena või plaatide juubelite puhul. Kui varem on plaadifirmad tähistanud 20aastasi ja vanemaid tähtpäevi, siis aastal 2012 jõuti ansambli Interpol “Turn on the Bright Lightsi” 10. ilmumisaastapäeva tähistamiseni uudistrükisega.

Eks vanu asju tule üle korrata, vaadelda nende tähenduse muutumist, kuid vanad tuttavad teosed-teemad ummistavad eetrit üha massiivsemalt. Selle võrra jagub aina vähem ruumi uutele teostele ja küsimustele. Ning umbsõlmes on olukord seetõttu, et paljuski on uus ja täiustatud tehnoloogia see, mis nii kergitab vanu asju uuesti päevateemaks kui paneb kihisema uued loomingulised liikumised ja võimalused.

Publiku protesti pole märgata. Tuttavad kangelased on kindlamad hitid kui sukeldumine uude ja tundmatusse. Areeni aasta albumi tabeli lugejakirjade sisu kohaselt on peamine etteheide tabelile see, et seal on tundmatud artistid. Utreeritult võib rääkida tendentsist, et millegi uue teada saamise asemel eelistatakse kinnitusi olemasolevatele teadmistele. Ja kui soovida teha tõeliselt edukat kultuurist rääkivat kuukirja, võiks selle nimeks panna Juubel ja pöörata aasta ringi tähelepanu teada-tuntud juubilaridele.