Siim Veskimees

Mille baasil on sündinud ja püsib tänapäeva tehniline tsivilisatsioon? Pisut lihtsustatult – fossiilsete kütuste. Oleme elanud viimased sajandid maailmas, kus edukas on see, kes kõige kiiremini võtab kasutusele meid ümbritsevad ressursid. Seda põhimõtet on ka väga õelalt nimetatud “avatud supipurgi kultuuriks” – mõte selles, et kui purk on kord lahti tehtud, tuleb see ära helpida, tahad või mitte, sest muidu läheb supp pahaks või keegi teine sööb ära. See võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid Õhtumaa tsivilisatsioon on saavutanud edu tänu sellele, et oleme kõige jõhkramalt, küünilisemalt ja hoolimatumalt lagastanud Maa rikkusi. Et las “meie ahned” panevad kõik huugama, muidu teevad sedasama “nende ahned” …

Muidugi on see lihtsustus, kuid rahva või riigi potentsiaali määrab tema energiatootmisvõime. Ütleme, et see on olnud nii läbi kogu ajaloo – ka toit on energia ning rohkem paremini treenitud ja relvastatud sõjamehi sai välja panna see rahvas, kel pelgalt hinge seeshoidmisest jäi toitu niipalju üle, et mõned tema hulgast said pühenduda sõdimisele ja relvade sepistamisele. Tänapäeva arenenud maade elanik kasutab lõviosa meie planeedi fossiilsest kütusest – tagastamatust hiigellaenust, mille Maa on miljonite aastate jooksul päikeseenergiast “kõrvale pannud”.

Fossiilsed kütused hakkavad aga lõppema. Oh, muidugi, ikka üht-teist veel leitakse ja järjest võetakse kasutusele maardlaid, mille ekspluateerimine varem oli liiga kallis, kuid see teeb vaid ennustamise raskemaks, mitte ei muuda ära surmaotsust naftast sõltuvale tsivilisatsioonile. Me oleme väljumas fossiilsete kütuste kasvava põletamise faasist.

Me teame seda rohkem kui põlvkonna – aega mõelda ja valmistuda oli küllalt. Miks siis leiame end olukorras, kus energia valusalt kallineb ja näiteks elektriautosid pole meil sellepärast, et naftakompaniid on omandanud perspektiivsete akutehnoloogiate patendid ja istuvad tropiks ees kõigil ­sellesuunalistel arengutel? Energiat on meie ümber tohutult, energia peaks kallinemise asemel odavnema!

Midagi on valesti läinud. Mõtteviis peab muutuma, vastasel korral ei ole Õhtumaadel teed tulevikku. Ühe artikli maht ei võimalda vähegi mõistlikul viisil valgustada kogu problemaatikat, seega keskendugem sellele, mida me siin Eestis ära teha saame.

On kerge näidata, et energia hinna hüppelisel tõusul on ainult kunstlikud põhjused, alates sellest, et ainult iseenda vaenlane müüb midagi vajalikku kõigepealt ära ja siis ostab tagasi “müüja hinnaga”. Võime filosofeerida, et elektrituru avanemine on kaudselt Euroopa Liitu kuulumise hind, kuid see juhib vaid järgmise küsimuse juurde – kas ELi ametlik poliitika on Eesti seisundi põlistamine viie vaeseima liikmesriigi hulgas? Ja mis seeni või seemneid on söönud meie valitsus, et see meie rahva heaks midagi ette ei võta? EL on kompromiss ja erikokkulepped on alati võimalikud. Mõelgem niimoodi: me kaotame riigipiirid ja ühtlustame hinnad – ilus. Kuid kui me nüüd ei ühtlusta ka sotsiaalseid garantiisid, on Euroopa Liidu tasemel tegemist sellesama nn regionaalpoliitikaga, mis Eesti väljaspool suuri linnu inimtühjaks muudab.

Kõigepealt tehkem endale selgeks taastuvenergia reaalne hind. Meenub üks paari aasta tagune lugu talumehest, kes kasvatas rapsi ja leidis, et tal peaaegu tasub panna püsti oma generaator ja lõpetada elektri ostmine. Kui lahutame kütuse hinnast maha kõik maksud ja aktsiisid, transpordikulu ja vahendustasud, saame ligikaudu õige tulemuse – nafta on umbes kolm korda odavam kui Eestis toodetud taastuvenergia. Teisiti öeldes – päikesepatareid, tuulikud ja kõik muu selline tasuvad ära ainult tänu neid soosivale maksupoliitikale. Igaks juhuks täpsustan – see ei ole halb, lihtsalt kasulik on seda mõista.

Nähkem asja positiivselt. Mida Eestil on? Meie kliimas on võimalik vähemalt poole aasta jooksul saada soe vesi päikesekollektoritest, meil on vastikult tuuline ja meil on palju tühja maad. Seni, kuni püsib taastuvenergiat soosiv poliitika, on meil kohti, kuhu panna tuulikuid ja päikesepatareisid. Need tuleks lihtsalt rajada nii, et nad jääksid Eesti inimeste kontrolli alla, mitte ei kuuluks väliskapitalile ja mõnele üksikule kohalikule topisele, nagu teatud tuulepargid.

Võtmeküsimus on ühistuline tegevus – eestlastel tuleb ära unustada kollektiivse tegevuse kolhoosiks sõimamine ja koos tööle hakata. Energia infrastruktuuriga, suurte energiavõrkudega on keeruline, kallis ja tülikas ühineda igaühel eraldi, kuid neid kulusid saab tugevasti vähendada, ühinedes asumite, külade, kortermajade, piirkondade, huvigruppide ja nii edasi ja nii edasi kaupa moodustatud energiaühistutena.

Oleks hea mõista, et sellised energiaühistud jõuavad enam-vähem ­nulli mitte varem kui näiteks viie aasta perspektiivis. Ent see ei ole kindlasti peamine. Peamine eesmärk peaks olema Eesti energiatootmisvõime tagasivõtmine eestlaste kätte. Praegu on see – kas lollusest või pahatahtlikkusest – ära antud ja täiesti loomulik, et elekter kallineb, ilma et mingitki osa sellest rahast Eestisse tagasi investeeritaks.

Saagem aru, asja üks külg on see, et elektri­arveid makstes peaks igaüks järele mõtlema, kelle poolt ta seni on valimistel hääletanud ja kelle poolt tulevikus hääletada kavatseb. ­Teine aga see, et kahju on sündinud ja nüüd tuleb mõelda, mida teha, et ka meie lapsed saaksid ikka veel Eestit koduks nimetada. Kahju on veel selleski mõttes sündinud, et paljud hääletavad jalgadega ja neid on raske ümber veenda, sest kuskilt ei paista poliitilist jõudu, kellel oleks midagi vähegi plaaniks kvalifitseeruvat.

Ma tean, et see ärritab paljusid inimesi, kuid pikemas perspektiivis ei ole inimkonnal ­alternatiivi tuumaenergiale. Täpsemalt, alternatiiv on energiatootmise tugev vähendamine, kuid keegi ei ole andnud realistlikku retsepti, kuidas seda teha. Võib-olla on inimkond täna väheke küpsem, kuid ajalugu näitab, et seni on isereguleerimisega kaasas käinud mingit liiki väga-väga suur verevalamine. See arutluskäik valgub jälle palju laiemaks kui siinkohal võimalik, kuid tulevikule mõeldes tuleb tõsiselt uurida võimalusi aatomijõujaama rajamiseks Eestisse.

Võib-olla me saame siin Eestis taastuvenergiaga isegi hakkama, sest meid endid jääb kogu aeg vähemaks ja võõrad nii jõledasse kohta tulla ei taha. Kuid kui nafta- ja gaasihinnad kerkivad sinnani, kus taastuvenergia konkurentsivõimeliseks muutub, jäävad maailma juhtima riigid, kes oma rohelised kumminuiadega läbi nüpeldavad ja aatomienergiasse investeerivad. Kui tahame selles uues maailmas ellu jääda, tuleb luua tugev, jätkusuutlik ja meie endi ­kontrolli all olev energiamajandus.

Siim Veskimees on kirjanik ja kirjastaja.