Siiri Sisask (Aldo Luud / Õhtuleht)

Tõesti, milleks selline raha tuulutamine? Ja kelle huvides? Minul endise Mahtra Talurahvamuuseumi nõukogu liikmena on valus lugeda Laine Randjärve kirja pandud mõtet: “Arusaamatu on mõnede isikute hoiak, et ERM on raha raiskamine. Kas need inimesed pole piisavalt koolis käinud? Või pole oma rahva loost enam lugu?”

Meenutuseks. Ka Mahtra Talurahvamuuseum ootab renoveerimist! Ülikitsukesele pinnale on paigutatud praeguseks enam kui 35 000 museaali. Trepid on viltu, ahjud pragulised. Kuidas seal hoidlad ja säilitamise tingimused on, teab endine kultuuriminister, kellele kõikjal Juurus oma juuru juuri nimetada meeldib, väga hästi.

Ta teab ka seda, et Mahtra muuseum pöördus taotlusega ehituse ja renoveerimise toetuse saamiseks EASi poole. Ja seda teab ta ka, et kultuuriministeerium soovitas / pani ette teha koostööd Inglismaal loodud firma tütarfirmaga, Continuum Group OÜga, et projekti ettevalmistamisel nõustamis- ja konsultatsiooniteenust saada. Seegi pole talle teadmata, et see nõustamine läks maksma 250 000 krooni ning EAS jättis taotluse rahuldamata, tuues põhjuseks, et “Mahtra ei ole piisavalt atraktiivne kant”!

Ma ei kuulnud nõukogu liikmena ega ka muidu, et Laine Randjärv oleks tookord midagi ette võtnud peale selle, et plaanis maakondlike muuseumide reformimist, mis plaanitud kujul ikkagi ei õnnestunud, aga mille käigus siiski jõhkralt ja halastuseta tublisid inimesi kohtadelt kangutati. Neid, kes polnud nõus kohaliku kultuurielu ja identiteedi lõhkumisega. Reformimise käigus panin ka mina nõukogust lahkumise avalduse lauale, kuna ei olnud nõus talurahvamuuseumi direktrissi represseerimisega. Tagantjärele olen aru saanud, milleks see kõik. Eksministri küsimus “kas need inimesed pole piisavalt koolis käinud” peaks olema iseendale esitatud.

Mahtra museaalide PÄÄSTMISEKS korraldasime tookord heategevuskontserdi. Publikult laekus toetust umbes 14 000 krooni. Sellega sai üüritud muuseumi jaoks suurem eraldiseisev ruum, et paigutada ära mööbel ja muud esemed, mis liigset niiskust ei talu. 250 000ga oleks Mahtra muuseumi väiksust arvestades saanud “eesti rahva loo” jaoks palju rohkem korda saata. Kui arvestada, kui palju raha on ERMiga seoses juba tuulde lastud, tuleb selgelt välja, et kultuuriministeeriumis ei osata kalkuleerida ega teha vettpidavaid otsuseid. Järelikult on sealne töö, vähemalt siiani ja just niisuguseid rahajaotamisi silmas pidades, olnud asjatundmatu ning käpardlik.

Poliitika peaks ühiskonnas teenima eelkõige eesmärki, et rahval parem elada oleks ja et iga inimene, eriti nii väikeses riigis, tunneks ja teaks, et temaga arvestatakse. Praegu aga pole mõtet turismigi arendada. Vähemalt Mahtras mitte. Näis, kui kaua “Mahtra sõda”, ebaatraktiivse kandi sündmuste kroonikat, koolides loetakse...