Silmakirjalikkuse meistriklass

Pantvangikriisid Tallinna kesklinnas on muutunud tavapäraseks. Kui Tallinna keskerakondlik linnavalitsus ja Toompea koalitsioon omavahel milleski kokku ei suuda leppida, siis hakatakse kohe pantvange võtma. Sel nädalal olid pantvangideks lapsed. Ah need tüübid seal mäe otsas karmistavad tervishoiunõudeid linnale kuuluvatele lasteaedadele? Kohe võtame pantvangi lasteaialapsed ja nende vanemad, teatades neile, et osa lasteaedu suletakse ja lapsed ei saa enam aeda minna, otsustatakse linnavalitsuses.

Ma ei mõista, mis on inimestega juhtunud, et me suudame sellist jälkust rahuliku südamega taluda. Ma saan palju paremini aru nendest, kes selle räpaga päevast päeva tegelevad. Need on nürid vabariigi parteilased, kes pole tänaseks põrmugi paremad kui omaaegsed kommunistid. Ega kommunistid ka mingid punased ei olnud, nad lihtsalt kuulusid sellisesse organiseeritud jõuku, mis kehtestas teistele oma reeglid. Kui keegi vastu hakkas, siis karistati selle eest. Kas Indrek Toome, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Tõnu Laak, Vaino Väljas, Andrus Ansip jt veneaegsed karjeristid olid siis kommunistid selles mõttes, et ainuüksi mõte leninismi ideaalide teenimisest tekitas neil erektsiooni ning enne magamaminekut unistasid nad nõukogude võimu seemnete levitamisest üle kogu maailma? Hah!

Loomulikult nad ei olnud. Nad olid siis ja on tänaseni mingi võimuloleva kliki liikmed, kelle jaoks võim on eesmärk ja inimesed on vahendid selle saavutamisel. Toonased loosungid – “Viisaastak nelja aastaga” – olid sama jampslikud ja sisutud nagu tänased “Viieteist aastaga viie euroopa rikkama riigi hulka”.

Me kõik oleme nende pantvangid. Meid mängitakse üksteise vastu välja avaliku arvamuse küsitlustes erakondade toetuste kohta, meid kasutatakse primitiivselt ära valimistelkidesse meelitamise ja tasuta õhupallide jagamisega, meid võidakse otse või kaude šantažeerida, kui oleme ametikohal, mis sõltub mõne erakonna suvast. Riik, valitsus, ministeeriumid, linnad ja riigiettevõtted on erakondade vahel ära jaotatud ja inimesed koos sellega. Kõik on kellegi omad, alati on püramiidi tipus mõni tegelane, kellel on voli otsustada, kas meil on homme tööd, sõnavabadust või lasteaiakohti.

Kas me oleme kõik muutunud täielikeks küünikuteks, et sellised asjad saavad sündida? Me kõik teame, et jutt lasteaedade kinnipanekust on mõeldud vastaspoole hirmutamiseks, et see on ähvardus, sunnivahend, “must” PR. Lootuses, et pantvangid hakkavad hirmust kriiskama.

Aga pantvangid on vait. Nad teavad, et tegu on etendusega, kus nende sõna ei maksa tuhkagi. Ja üldse – kui vaja, võtame laenu, kui vaja, maksame makse, kui vaja, oleme vait. Loodame millelegi. Äkki läheb ka see jama mööda?

Aga kas me tõesti tahame, et meie lapsed, needsamad, kes käivad lasteaedades või sinna lähevad, juba maast madalast käiksid silmakirjalikkuse meistriklassis, et neist kasvaksid inimesed, kelle jaoks teiste inimeste ärakasutamine on lihtsalt igapäevane tegevus. Eks vastake siis põngerja hirmunud küsimusele: “Aga miks meie lasteaed kinni pannakse?” lihtsalt ja ükskõikselt: “Ah, onud lihtsalt hirmutavad teineteist natuke…”