Priit Hõbemägi Foto: Tiit Blaat

Vastavalt varem valitud positsioonile toimub kaevikusõda, kus järjekordse väljaande, pressiteate, artikli, saate või muu üllitise avaldamine on nagu katse mööda porist lahinguvälja rünnakule minna, mis aga vastase poolt kohe uuesti maha surutakse. Nagu esimese maailmasõja ajal Prantsuse ja Saksa rindel. Isegi roosakad mürgipilved roomavad aeglaselt mööda võitlusest laastatud maastikku, pannes ohvreid kopsutükke köhima või võttes nägemise, samas õhutades looma aina uusi võitlevaid teoseid, mille ainus eesmärk on lõpuks ometi uskmatute silmad avada. Lõppu pole näha, see kõik on täiesti ära tüüdanud ja tekitab tüdimust ja vastikust. Varem või hiljem avaldub see meediatarbimise viiside muutumises, sest keegi ei suuda ega taha pikka aega elada mürgiste ja kõrgendatud tunnete tsoonis, välja arvatud need, kellele see on igapäevane töö.

Samal ajal elatakse kusagil mujal Eestimaal – loomulikult – tavalist igapäevast elu. Käiakse tööl, ooda­takse suve, kirutakse külma ilma, kasvatatakse lapsi ja plaanitakse suvist puhkust. Üks erinevus siiski on – tunnetuslikult on planeerimise horisont hiilinud väga lähedale. Viie ja kümne aasta taha plaane teha tundub utoopiline. Isegi paar aastat ettepoole on kauge tulevik. Parem piirduda palju lühema tsükliga – näiteks kolme-nelja kuuga. Siis vaatame jälle, kuis asjad on ja mis edasi saab. Sest midagi on õhus.

Jah, tegelikult saavad ka poliitikud ja meedia aru, et õhus midagi on. Siiski ei käsitle nad seda ausalt, vaid läbi omakasupüüdliku poliitilise filtri. Seal on miski, millel ei ole veel nime, aga mis on kohal, seda on juba tunda. See „miski“ on muutus, millele on esialgu võimatu nime anda. Mõned lokaalsed variandid siiski on – Brexit, Donald Trump, AfD, Rootsi Demokraadid, EKRE, des gilets jaunes jne, kuid need on vahutordid, mitte hiidlaine ise. Kellele iseseisvus, kellele ike, nagu ütles kommunist Viktor Kingissepp Eesti Vabariigi kohta.

Head kunstnikud näevad tulevikku palju selgemini ette kui kõikvõimalikud palgalised analüütikud või politoloogid. Mõeldagu kas või inglise kirjaniku George Orwelli kuulsamate teoste peale, aga neid on palju teisigi. Näiteks helilooja Jüri Reinvere, terane maailmavaatleja, kelle kolumne avaldab perioodiliselt mõjukas saksa ajaleht Frankfurter Allgemeine Zeitung (mida president Lennart Meri maailma kõige tähtsamaks ajaleheks pidas). Ta ütles oma maikuus toimunud publikuvestluses Estonia kontserdisaalis järgmist: „Minu arvates on muutused (maailmas) väga sügavad ja puudutavad kõiki.“ Ta pole ainus, kes nii arvab. Kadri Liik ütles ajakirja Edasi.org esimeses numbris avaldatud intervjuus: „Aga ma näen ka, kuidas maailmas pingete hulk kasvab ja muutub, ja me ei tea, milline saab olema uus maailmakord, kui kord tolm langeb ja pilt selgemaks saab… Ma arvan, et tekivad uued ja teistsugused vastasseisud, millel on omad ja ootamatud implikatsioonid ka meie regioonile ja meie Venemaa-murele. Aga neid asju me ei oska praegu ette näha ega nendeks valmistuda.“ Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere kirjutas Eesti Ekspressi arvamusartiklis: „Paljud praeguse meile mitmelt poolt vastu vaatava olukorra sümptomid vastavad klassikalise revolutsioonilise situatsiooni tingimustele.“

Mis on maailma muutumise põhjuseks, mis on selle taga? Kui see oleks lihtne ja silmatorkav vastus, siis teaksime seda juba ammu. Tarmo Soomere ütleb oma artiklis: „Äkki on meil lihtsalt olnud liiga hea elu, mille käigus oleme kaotanud puutumuse tegelikkusega ja selle kaudu ka perspektiivitunde. [–--]“. Tänavusel Lennart Meri konverentsil esinenud ekspert Anton Šehhovtsov väidab, et „globaliseerumise võitjad rikkusid kaks korda selle tõttu kaotanutega sõlmitud ühiskondlikku lepingut, jättes kahe kriisi järel kantud kahju kompenseerimata“, tsiteerides tema sõnu ERRi uudise järgi. Sotsiaaldemokraadid reetsid globaliseerumise kaotajad pärast 2008.–2009. aasta finantskriisi, kuna ei astunud kaotajate eest välja, ning konservatiivid tegid sama pärast rändekriisi, mis tekkis Saksamaa kantsleri Angela Merkeli otsuse tõttu avada Euroopa piirid, ütles ta. Kuid Šehhovtsovi sõnade järgi ei nõustunud eurooplased ei Merkeli otsusega ega migrantide sissetoomisega. Paljud inimesed näevad tänapäeval populistides ainsat jõudu, mis suudab neid kaitsta, väitis ta. See, mida me praegu näeme, on alles algus, hoiatas Šehhovtsov Lennart Meri konverentsil kõneledes.

Jüri Reinvere ütles: „Väga suur osa poliitilistest protsessidest, mis toimuvad praegu mitte ainult ­Eestis, vaid üleüldse Euroopas ja lääneriikides, on psühholoogilises mõttes taandatavad just sellele, et inimestel on tuleviku ees hirm. See ei ole väga selge ja konkreetne hirm, vaid pigem halb eelaimus. Muutused on tulemas, aga keegi ei tea, millisteks need osutuvad. See pole ilmselgelt ainult eestlaste küsimus. Tegemist on globaalse nähtusega.“

Mida me selle teadmisega siis peale hakkame? Kuidas paigutame selle oma poliitilise ja iseolemise kogemuse sisse, mille oleme kogunud viimase kolmekümne aasta jooksul? Siis olid eestlased ise need, kes Euroopas valdavalt vastakaid tundeid tekitanud muudatust tagant tõukasid. Nüüd oleme sisemiselt jagunenud, ning osale on muudatus võõras ja hirmutav. Aga ajalugu tagasi pöörata ei saa. Ei tule tagasi „­turvalist aega Reformierakonna juhtimise all“, seegi teadmine on vaid üks peegeldus Euroopat ja Põhja-Ameerikat haaranud muutusest. Ka vihane võitlus eetris, paberil ja ekraanil ei too koju turvalisust ega muuda olukorda. Muutuse inerts on liiga suur ja see tuleb mujalt. Eestis on vaja muutuse aktsepteerimist ja eituse faasist väljumist. Siis läheb pilt selgemaks.

Ärge kartke, nagu ütles ingel karjastele. Mis tulema peab, see tuleb.