Mitu aastasada olid Siversid tuntud balti aadlisuguvõsa. Õisu mõisa, mille Siversid nii hoonete kui pargi poolest uhkeks ehitasid, sai Peter von Siversi lesk oma mehe suurte teenete eest. Peter von Sivers (1674-1740) oli komeedisaatusega inimene. Hamburgi külje all sündinud noormees läks 16aastasena merele, proovis siin ja seal, aga 1728. aasta lõpuks oli admiral Peter von Siversi käes kogu Vene laevastiku tegelik juhtimine. Kui Peeter I maeti, oli Sivers see, kes sarga järel riigiskeptrit kandis.

Õisu mõisa ehitas noobliks Friedrich von Sivers. Tänu tema pojale Peter Reinhold von Siversile on meil ilus kohanimi Heimtali. Nimelt põlistas ta nõnda oma tudengipõlve armastuse varalahkunud Luise Heimenthali vastu, andes oma mõisale tema nime. End arhitektuuri alal harides sai ta nii-öelda kohustusliku kirjanduse nimekirja Goethelt endalt.

Räpina paberivabriku omanik Peter Anton von Sivers tõi 1865. aastal Saksamaalt kohale nii paberimeistri kui esimese paberimasina. Need, kes nõukogude ajal koolis käisid, kuulsid küll ainult sellest Siversist, kes saatis 1841. aastal sõjaväe Pühajärve mõisa talupoegade vastu.

Nii või teisiti jätkuks Siversite suguvõsas lugusid mitme Jaan Krossi jaoks. Kui jutt juba Jaan Krossile läks, siis tema "Rakvere romaani" üks tegelasi ongi Karl von Sivers, liba-Sievers, kuulu järgi endine pärisorjast toapoiss, kes keisrinna voodi kaudu härraks saanud.

*

Kõigepealt nimest. Ühed on Siversid, teised Sieversid. Milles asi?

Siversite suguvõsa paistab olevat pärit Läänemere saarelt Fehmarnilt. Saar on Taanist paari kilomeetri kaugusel, aga kuulub Saksamaale. Arvatavasti olid Siversid friisid, germaani tõugu rahvas. Murrete segu ja kõikuv keskaegne kirjaviis, mille järgi igaüks kirjutas nime nii, nagu ta seda kuulis või arvas kuulvat, andis ka Siversile mitmesuguseid vorme.

Peter von Siversiga algab praegune kirjaviis. Aga Saksamaal ja saksa uurimustes esineb ikka Sievers.

Mida oled kuulnud-lugenud, mida on sulle suguvõsast räägitud?

Ajalooliselt kindel esiisa on Peter Sieverts (Siefferts), kes oli 17. sajandil Lõuna-Rootsis kaupmees. Temast on teada, et tal oli pahandusi linnavalitsusega, sest ta ei tahtnud makse maksta.

Esimene kuulus esiisa on Peter von Sivers, Vene admiral ja admiraliteedi viitsepresident. Kuidas sattus Peter Venemaale? Kui tsaar Peeter I raius akent Euroopasse, unistas toredatest sõjalaevadest ja läks Madalmaadesse õppima, torkas talle Rotterdami ehitusplatsil silma üks intelligentne ja võimekas noormees. Tsaar tegi noormehele haruldase ettepaneku: "Ehita mulle Läänemere laevastik ja ma teen su admiraliks."

Sellest ajast peale on Siversitel olnud üsna tihe side Vene tsaaridega. Paljud töötavad ja surevad Petrburis. Alles hiljuti sain teada, et Peterburi lähedal on asundus, mille nimeks Siverskaja. Aga admiral ise ja mitmed tema järeltulijad on maetud Soome Hiitolasse.

Nimeta veel mõni huvitav Sivers.

Näiteks kindralleitnant James von Siversi seitsmes laps Maria, kes abiellus I maailmasõja ajal filosoofi, antroposoofia "isa" Rudolf Steineriga.

Kellega Siversitest sa isiklikult kokku oled puutunud?

Kõigepealt muidugi abikaasa parun Hans-Georg, kes sündis Tallinnas ja suri kuskil venelaste vangilaagris. Kui me temaga kohtusime, oli ta just lõpetanud õigusteaduse õpingud ja tegeles Tartus ümberasumise probleemidega. Mina õppisin siis Tartu ülikoolis. Abiellusime jaanuaris 1941. Laeval, mis meid juba 1941 märtsis välja sõidutas, teisi Siverseid minu teada ei olnud. Aga oli mitmeid perekondi, kes olid nendega seotud. Lahkumismeeleolu rusus meid kõiki kohutaval kombel, olime enesesse sulgunud ning vaevalt oli kellelgi tahtmist normaalset jutuajamist alustada.

Siinkohal tuleb jälle silme ette too äraminek. Ööbisime laeval ja hommikul vara hõikas keegi: "Tulge ruttu! Sõidame sadamast välja." Seisime kõik pardal ja vaatasime Tallinna siluetti seni, kuni selle tornid silmapiiri taha vajusid. Keegi ei rääkinud sõnagi. Oli tõeline matusemeeleolu. Veel praegu tulevad külmajudinad selga!

Pärast sõda tutvusin Hans-Georgi venna Sveniga (perekonnas on alati olnud palju skandinaavia nimesid). Ta töötas arstina Kölnis ja abiellus seal sakslannaga. Alguses olid nad minu suhtes umbusklikud. Nende arvates olin ma vahepeal täiesti prantsustunud ja paistab, et Reinimaal on prantslastest üsna halb arvamine. On see nüüd Napoleoni ajast või viimasest maailmasõjast pärit? Aga kuna ma tegin sel ajal Rootsis professor Mägiste juures oma liivi dissertatsiooni, siis kasutasin peaaegu iga Rootsi sõitu selleks, et ka Kölnis peatuda. Nii saimegi sõbraks.

Juhtus ka veel selline naljakas lugu, et minu abiga sai Sven oma tiitli "vabahärra" alles hoida. Saksa bürokraadid olid nimelt Sveni passi väljaandmisel otsustanud, et aadlitunnused on ajast ja arust, vähemalt baltlaste suhtes, ja et sellepärast tuleb "von" nime eest ära võtta. Sõitsin Kölni, tunnistasin seal, et Sven on minu mehe vend, mina paruness ja näitasin oma Prantsuse passi, kus seisis "von Sivers". See on vist ainuke kord, kus olen saanud sellele suguvõsale kasulik olla!

Helge mälestus on jäänud Hans-Georgi emast Dagmarist, kellega suhtlesime Posenis (Poznanis) ja keda külastasin hiljem sageli Berlin-Lichterfelde baltlaste vanadekodus. "Mama" armastas mind nagu oma last ja meie kirjavahetus oli tihe. Ta kirjutas mulle sageli prantsuse keeles, ka prantsuse ja saksa keeles segamini. Tänu tema majanduslikule abile sain lõpetada Breslau (Wroc?aw) ooperiteatri balletikooli kursused ja anda tantsijanna riigieksami, mis avas töövõimalused kõigis teatrites. Teda ei häirinud sugugi asjaolu, et õppisin samal ajal Breslau ülikoolis prantsuse kirjandust ja filosoofiat.

Viimaste sõjakuude üllatusena ilmus mu teele üks noor Sivers, kelle nime ega päritolu ma ei tea. Elasin sel ajal Innsbrucki üliõpilaskodus ja nägin seda meest ainult paar tundi. Ta käitumine oli kuidagi veider ja tema jutust selgus mingi side atentaadiga Hitlerile. Minu sakslannast toanaaber oli veel rohkem paanikas kui mina. Stauffenbergi ebaõnnestunud atentaadist räägiti igal pool ja keegi ei teadnud, millal ja mis põhjusel poliitiline politsei kellelegi oma küüned külge lööb. Tagantjärele kahetsen, et ma nii arg olin.

Milline oli Siversite suhtumine Eesti Vabariiki ja kui tihedalt tundsid nad end Eestiga seotuna?

Sattusin Siversite perekonda siis, kui Eesti Vabariigile oli juba nöör kaela pandud ja see nöör ähvardas meid kõiki. Antud olukorras oli Eesti Vabariik mälestus minevikust, mida paljud kindlasti oma südamepõhjas taga leinasid.

Mul on meeles päev, mil me oma kohvreid pakkisime. Ha ns-Georg oli kole halvas tujus. Nägin, kuidas ta oma sinimustvalge laualipu hoolega kokku rullis ja särkide vahele pistis. Ümatasin siis, et mis sa sellega Saksamaal peale hakkad. Kõlas etteheitlik vastus: "Kuidas sa ometi võid! See on ju ka sinu kodumaa." Olin siis veel küllalt noor ja rumal ning vaatasin tõelusest mööda. Olin veendunud, et paari aasta pärast, kui kõik seiklused on ära seigeldud, tuleme jälle koju tagasi.

Ja kuidas suhtusid sakslased baltlastesse?

Ametlikult öeldi ja kirjutati, et Hitler kutsus "oma" rahvast koju. Nuhkidel oli kindlasti juba ammu teada, et see rahvas ei olnud nii väga "oma". Ja seda mitte üksnes kõrvatorkava aktsendi poolest.

Kui me pärale jõudsime, paigutati meid ühte vastuvõtulaagrisse vallutatud Poola territooriumil. Noored SA- mehed, "pruunsärklased", korraldasid laagrielu ja valvasid meie ettevõtmiste üle. Nad olid tigedate nägudega, pidevalt pahurad ja ma olen ise kuulnud, et me oleme nende jaoks "Baltische Schweinehunde" ehk siis "Balti sigahundid". Baltlased oma hoiaku ja käitumisviisiga ei teinud ka midagi, et neile parteiteenritele meeldida.

Meenub üks naljakas stseen Poseni bussis. Kaks ümberasujat kohtuvad seal juhuslikult ja rõõmustavad selle hea üllatuse üle. Jutustada on neil üksteisele palju ja kõva balti aktsent tunnistab, kust nad on tulnud. Kui üks sõpradest bussist maha läheb, hõikab teine kõigest kõrist: "Auf Viedersehn!" Selle peale hakkab üks riigitruu Saksa kodanik bussijäänud baltlasele etteheiteid tegema: "Mis pagana maakolkast te tulete, et te ei tea, kuidas Saksamaal peab tervitama? Siin ei öelda "Nägemiseni", vaid "Heil Hitler!"."

Baltlane hakkas siis rahulikult, aga nii kõvasti, et kõik kaasreisijad võisid kuulda, seletama: "Mul oli tuline heameel sõpra võõral maal kohata ja koduseid mälestusi jagada. Me peame tingimata uuesti kokku saama ja sellepärast ütlesin talle "nägemiseni". Buss oli vahepeal järgmisse peatusse jõudnud ja uks avanes. "Teid aga, mu härra, ei taha ma enam mitte kunagi näha. Heil Hitler!" lõpetas baltlane jutu ja astus maha.

Igatahes baltlased olid natside Saksamaal kahtlane seltskond ja seda suhtumist olen ka ise tunda saanud.

Mis sai baltlastest pärast Eestist lahkumist?

Igaüks katsus oma elukutsest kinni hoida. Hans-Georg oli näiteks Poseni kohtus tööl. Aga see, mis oli juba ette näha, ei jäänud tulemata. Mehed mobiliseeriti. Hans-Georgil oli alguses õnne. Ta läks mingi lennuväeüksusega Sitsiiliasse, kirjutas, et võtab seal päikest, ja saatis mulle apelsine. Aga kui Saksa väed Itaaliast välja viidi, sattus ta venelaste kätte ja suri sõja lõpul.

Mida tead praegu Siversitest?

1957. aastal loodi Frankfurdis Siversite "perekonnanõukogu", mille algatajaks olid Reinimaale ja Baierisse asunud juristid. Iga aasta sügisel korraldatakse kokkutulek, millest mina enam osa ei võta. Need, keda ma tundsin, on juba surnud ja noorema sugupõlvega on sidemed katkenud.

Aga ma rõõmustan selle üle, et noored peavad kontakti, käivad koos tantsimas ja kannavad edasi mälestust ühest Läänemere suguvõsast.