Paavo Kivine võiks siitkohalt jätkata hoopis filosoofilisemalt ja paremini, aga see siin praegu on minu lugu.

Ja tippsport on praegu ikkagi meedia- ja keemiatööstuse veider ja kohati pervo osa.

Kuid tervisesport on hea asi, kuigi ma tuginen oma elus üha enam tuntud meediku, ilmselt sadade sportlaste lihaseid ja konte lappinud Toomas "Antropovit!" Teini kunagi Ekspressi intervjuus esitatud seisukohale, et joosta pole õige, tuleb lihtsalt kõndida, ja võimalikult palju. Ma armastan minna näiteks jala kesklinnast Piritale või vastupidi. Ja mulle meeldib vahel asja eest, teist taga maastikujalgrattaga koduküla kruusateedel kihutada.

*

Ma vihastasin hiljuti spordipedede, või ehk pigem nende maailma ülalhoidvate mänedžeride ja linnavalitsejate peale. Olgu, liiklust sulgevad tänavajooksud või isegi autovõidusõidud on paljude maailma linnade traditsiooniks. Tallinna sügisjooks, ühe Rootsi panga poolt bränditud üritus, tähendas aga totaalset liiklushäiret, kui mitte katastroofi. Ja mitte üksnes autojuhtidele, vaid ka jalakäijaile. Raadiojaamad hoiatasid asja eest inimesi, nagu oleks see mingi vältimatu paratamatus, kas force majeure või deus ex machina.

Linn oli täis abi- ja pärispolitseinikke, metall- ja plasttõkkeid, linte, just nagu oleks George W. Bush saabumas. Avastasin, et Pirita tee mereäärsel promenaadil ei tohi jalakäijad käia,.

Bussid hilinesid sealjuures meeletult.

*

Ühtpidi halb, inimeste elu segav susserdamine miski vähemusgrupi, antud juhul jooksufännide nimel.

Teiselt poolt olulisem teema: üldine patukahetsuse või indulgentsiostmise tung. Mõte, et teen sporti, osalen mõnel jooksul, elan ehk seepärast äkki natuke kauem; või olen natuke trendikam.

Olen "tervislike" eluviiside pooldaja. Soov näidata oma õigsust. Ma olen suhteliselt lähedalt näinud, mis 30ndates jooksufänni äkksurmaga tema perekonnale kaasneb. Kas see puutub siia?

*

Ja mina ise, kas ma tahan olla võltsideede, meediaplämast või eneseabiväljaannetest uimastatud spordipedede riigi kodanik. Või siis, kas sajatuhandene jalgratas ja liibuvad imematerjalist püksid päästaks mu muidu p...kukkunud elu? Peaks proovima?

Ma usun rohkem sellesse külamehesse, kes jookseb hommikuti meie kandis teepeenral, jalas vanad dressipüksid ja käte ja jalgade küljes mingid raskused. Vana kooli aus, kuigi tsipa hull spordiveteran.

Sport võiks ju olla isiklikum asi, enesearendusmõte, mitte massipsühhoos, lunastusidee, vaatemäng või padupulleritslik meediatoode.