Tagatubade muutumine sisulise poliitilise debati kohtadeks algas aastaid tagasi ja on saavutanud oma “täiuse” nüüd. Mida enam sulguvad arutelud siseringi, seda päevakajalisem on küsimus, kas demokraatiat jätkub kõigile. Võimu koondumine on muutnud häguseks seosed poliitiliste otsustajate ja sponsorite vahel. Ka riigiettevõtete poliitiline juhtimine on loonud sobiva platvormi erakondade toetajate tänamiseks.

Poliitilise mõtlemise massipärastumine ja rahuldumine pelgalt rahuldavaga soodustab Eesti muutumist perifeeriaks. Ei eksi need, kelle arvates ­ootab meid pärast valimisi ees keskpärasuse triumf.

Ametnike erakonnastamine muudab ametnikkonna ebausaldusväärseks ega taga järjepidevust. Maavanemate parteiline määramine ei pane enam kedagi imestama. Kuni pole määratud poliitilise juhtimistasandi piire, süvendab parteistamine korporativismi.

Kuhu on jäänud ajad, mil poliitiline debatt oli tiine hulljulgetest ideedest ning puudus absoluutse erakondliku võimu ihalus?

Valijate janu värske vere ja uue hingamise järele on raske rahuldada. Toompeal uustulnukaid kardetakse. Kuidas muidu seletada poliitilistest siseringidest pärinevaid süüdistusi ja paranoiat, mis olid seotud Minu Eesti ja Ühtse Eesti aktsioonidega? Võimulolijad on konkurentsi kõrvaldamiseks osavalt kasutanud seadusandlust ja võimupotentsiaali. Pärast valimisi jõuab tõenäoliselt lõpule poliitmaastiku tsementeerimine. Avalikkus on suhtunud leigelt märkidesse ühiskonna suletumaks muutumisest. Millistest märkidest käib jutt?

Erakonna loomise ja rahastamise reeglite abil on võimalik takistada uute erakondade tulemist. Võimu kinnistamist toetavad valimisseaduste sobivaks tuunimine ja erakondliku kontrolli suurendamine. Sarnaseid võtteid on varem õigustatud loosungitega poliitilise vastutuse suurendamisest ja poliitilise maastiku korrastamisest.

Riigikohus on rõhutanud, et Eesti poliitilises süsteemis on demokraatia toimimiseks poliitilise vastutuse kõrval tähtis nõue, et erinevad ühiskondlikud huvid oleksid otsuste tegemisel võimalikult ulatuslikult esindatud. Erakonnaseadus seda aga ei toeta. Poliitilise võimu teostamiseks on tarvis luua erakond, kusjuures registreerimiseks on vaja vähemalt 1000 liiget. Seda võib pidada Eesti suurust arvestades ebaproportsionaalseks. Paljudes riikides puudub erakonna registreerimisel liikmete miinimumarvu nõue. Saksamaal otsustab valimiskomisjon, kas mittetulundusühing omab õigust valimistel nimekirja esitada. Seni on 55 liikmega mittetulundusühingut peetud partei tunnustele mittevastavaks, aga 270-liikmelist piisavaks. Ka Eestis võiks eelistada sisulisi kriteeriume formaalsetele.

Eesti erakondade maine on madal ja proportsionaalne valimissüsteem üksikkandidaate ei soosi. Seetõttu tuleb otsida alternatiivseid lahendusi. Vastasel juhul jäävad Riigikogus esindamata valijate huvid, kes ei leia sobivaid erakondasid, kelle poolt hääletada. Üksikkandidaatide toetus näitab rahulolematust erakondadega. Seega võib üksikkandidaadile antavaid hääli pidada mitte kaotsiläinuks, vaid ajendiks kehtiva korra muutmiseks.

Riigikohus on märkinud, et valimissüsteemi kujundamisel tuleb kaaluda eri huvisid selliselt, et esinduskogu oleks võimalikult representatiivne. Järelikult tuleb kriitiliselt hinnata argumente, mis õigustavad erakonna loomise rangeid tingimusi – näiteks poliitiline stabiilsus ja äärmuslike poliitiliste jõudude esilekerkimise vältimise vajadus. Kaaluda võiks erakonna registreerimiseks vajaliku liikmelisuse vähendamist või Riigikogu valimistel nimekirja esitamise õiguse andmist erakondade kõrval ka MTÜdele.

Ka valimissüsteem vajab muudatusi, mis aitaks kujundada poliitilist süsteemi avatumaks ja võimu teostajaid vastutusvõimelisemaks. Seda on võimalik saavutada isegi väheste täiendustega.

Näiteks tuleb valimistel osalemiseks tasuda kahe kuu alampalga määra suurune kautsjon ehk 556 eurot iga kandidaadi kohta. Erakondadele, kes riigieelarvest toetust ei saa või saavad seda ebapiisavalt, võib täisnimekirja esitamine üle jõu käia.

Ebaühtlase suurusega valimisringkonnad muudavad valija hääle kaalu ebavõrdseks. Raske on leida õigustust, miks Harju- ja Raplamaa valimisringkonnas on isikumandaadi saamiseks vajalik saada 7%, aga Lääne-Virumaal 20% häältest. Teisisõnu tuleb otse parlamenti pääsemiseks Lääne-Virumaal koguda kolm korda kopsakam häältesaak.

Lisaks valimisringkondade suuruse ühtlustamisele võiks kaaluda nende arvu vähendamist. Nii oleks võimalik suuremate valimisringkondade kaudu tagada eri huvide võimalikult proportsionaalne esindatus Riigikogus.

Erakondade rahastamise kord peaks looma parteidele võrdsed võimalused, vähendama raha osakaalu võimu saamisel ning suurendama poliitiliste otsuste vastuvõtmise läbipaistvust.

Rahastamise reeglid takistavad uute jõudude esilekerkimist. Roheliste pääs parlamenti on erand. Alguse sai see 2003. aastal, kui keelati juriidiliste isikute annetused ja kolmekordistati eraldisi Riigikogus esindatud erakondadele riigieelarvest. Kuivõrd eraisikud eelistavad oma nime all toetada pigem võitjaid ja riigieelarvest toetatakse vaid neid, kes valimistel edu saavutavad, siis on erakonna ülalpidamine keeruline. Riigikogu ukse taha jäänud erakonnad saavad raha ulatuses, mis tagab näitlikult vaid elustamisaparaadi all olemise kulud.

Riigikogu erakondadele eelarvest eraldatud summad erinevad kordades. Nii suureneb ebavõrdsus veelgi, kuna priskem rahakott tähendab massiivsemaid valimiskampaaniaid ja reeglina paremat tulemust. Rahastamise normistikku võiks täiendada nii, et maksumaksja raha saaks kasutada vaid erakonna aparaadi ülalpidamiseks. Valimiskuludeks võiks tarvitada vaid annetusi. Nii tagataks erakondade vaheline võrdsus ja innustataks erakondi oma poliitikat selgitama. Lisaks võimaldaks see valijal otsustada, kui palju ta soovib valimiskampaaniale raha kulutada. Võrdsemaid võimalusi aitaks luua ka valimiskampaania kulude piiramine. Näiteks teatud reklaamikanalite keelamine, valimisreklaami suunamine maksumaksja ülalpeetavasse ringhäälingusse või kampaania maksumusele ülempiiri seadmine.

Eeltoodu on osa võimalikest muudatustest, mida pärast valimisi arutada. Võib muidugi ka mitte midagi teha. Aga siis muutub poliitilise arutelu tagatubadest väljatoomine keeruliseks. Hetkel puudub võimueliidil vajadus oma tegevust õigustada, sest otsuste õigsust kinnitab tasakaalus eelarve ja euro. Valijana, tunnustades küll valitsuse saavutusi, ei saa ma nõustuda viisiga, kuidas võimu teostatakse. Valimistest sõltub, kas õnnestub anda poliitikale tagasi tema tõeline tähendus ja mõjutada otsustajaid. Valimistel tehtud viga ei ole võimalik nelja aasta jooksul parandada. Vaid demineerija vea hind on saatuslikum.