Andres Anvelt : Tarvitajal ja diileril tuleb vahet teha - ühte ravida, teist karistada
Sõda uimastitega pole püha lehm, kuid mõtlematu vaherahu võib lõppeda vaikiva alistumisega, leiab Andres Anvelt vastuartiklis Mart Kalveti arvamusloole "Sõda uimastitega ei ole püha lehm".
Mart Kalvet ei eksi oma arutluses kindlasti ühes asjas. Ühegi haigusega ei saa sõdida karistuspoliitikaga. Kui me keelaks grippi haigestumise (haiguseks on ka narkomaania), siis kindlasti leiduks mõni kuritegelik grupeering, kes pakuks näiteks Tamiflud tema jaoks kasuliku hinnaga ja riik peaks võitlema mitmepealise lohega, kus ühe kuritegeliku pea raiumisel tekib kohe teine ja veel võimsam pea asemele. Nii see kahjuks on ka narkokuritegevusega võitluses. Kui on nõudmine, siis on ka pakkumine, isegi kui pead lendavad kahte lehte.
Erinevalt Mart Kalveti arvamusest poliitikute suhtes, ei karda ma väita seda, et narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimise aeg hakkab kätte jõudma. Õieti, puhtjuriidiliselt on see aeg ka meile juba jõudnud, kuna väikese koguse enda jaoks omamine ei too juba aastaid kaasa kriminaalkaristust, vaid päädib vahelejäämisel heal juhul väärteomenetlusega. Kui sedagi, sest viimased aastad on ka puhtstatistiliselt selliste väärtegude arv pidevalt vähenenud. Kindlasti ei ole selle taga mingi teadlik riiklik poliitika, vaid pigem politsei pragmaatiline ressursikasutus. Ekspertiis on sisuliselt ühe hinnaga, kas seda tehakse taskust leitud purule või 40-kilosele, kokaiini täis hammasrattale.
Siit tekibki esimene tõsine vastaseis reaalsuse ja karistuspoliitika vahel. Meie dekriminaliseerimine ei tulene mitte liberaalsest ja teadlikust narkopoliitikast, vaid pragmaatilisest kokkuhoiust, millega ei kaasne kahjuks mingeid erilisi kompensatsioonimeetmeid tarvitajatele, sõltuvuses haigetele. Neile, keda riik on kohustatud ravima ning tegema seda vajadusel isegi sunniviisiliselt. Üliliberaalne mõtlemine, et minu keha ja minu aru kuulub ainult mulle, ei kõlba tänapäeva maailma, kuna rumal keha ja arutu aru on ohtlik sulle, mulle, meie lastele ja lõppude lõpuks ka meie varale, kust see rumal keha oma arutu mõistuse jaoks lisa otsib.
Mis puutub aga globaalsemasse uimastiärisse ja selle vastasesse võitlusesse, siis vajab ta kindlasti värskendamist ja uuendamist. Esimese sammuna vajab muutmist suhtumine tarvitajatesse. Suuremad globaalsemad muutused peavad toimuma aga ainult globaalses ruumis ja tõsise kokkuleppe tulemusena. See ei tohiks kunagi toimuda üksi sellisel väiksel gloobuseruudul nagu Eesti. Miks? Aga sellepärast, et sellisel juhul tõmbaksime me endale kaela need samad hädad nagu on teinud Holland muutudes ülemaailmseks narkoturismi keskuseks. Ega muidu pole Hollandi valitsust oma senist poliitikat märkimisväärselt muutnud ja keelanud esimese sammuna võõramaalaste ligipääsu kanepikohvikutele. Sest kaua võib?
Järgmine dilemma, mida ma erinevates foorumites ja seminaridel olen arutanud on küsimus sellest, mis on ja mis ei ole, siis „eksistentsiaalse ohuga" narkootikum. Kas kanep on või ei ole, kas sünteetilised ained on või ei ole, kus jookseb see piir? Ma arvan, et see piir jookseb iga ühe mõtlemises ja kogemuses. Punaste silmadega ja tühja pilguga poeg on emale igal juhul piir, isegi, kui ta on tarvitanud ainult kanepit. Samuti on muidugi lood ka alkoholisõltuvusega, kuid kas teadmine sellest, et naaber peksab oma naist, annab õiguse ka endal seda teha. Teisisõnu, kas teadmine, et alkohol murendab isiksust ajapikku samuti kui narkootikum, annab õiguse või isegi kohustuse seda samuti tarvitada. Ma arvan, et mitte.
Kokkuvõttes tahan ma lisada, et Mart Kalveti jutus on iva sees kindlasti selles, et teemat tuleb ühiskonnas avardada, et narkoennetus ja tema vastane võitlus ei saa tugineda ainult karmile karistuspoliitikale. Tarvitajal ja diileril tuleb vahet teha, ühte ravida, teist karistada. Ühte tuleb kohustada vangi minema, teist ravile asuma. See nõuab aga raha. Kindlasti ei tohi see raha tulla riiklikust narkoärist, vaid meie kõigi taskust. See on kallis, kuid ega rahu, isegi narkorindel pole odav lõbu.
