"Ja kahe joomaaja vahel / nad oma meisterteoseid lõid."

 Émile Verhaeren "Vanad meistrid" (J. Semperi tõlkes)

Otse loomulikult peaks Kuku sünnipäeva puhul hakkama meenutama omaenese heldinud mälestusi sellest "kohvijoomise" kohast, aga ma alustaksin hoopis muust.

Luuletaja või filosoofi elu saaks tõepäraselt kirjeldada ka kui üht maailma võimalikest suurimat üksindust. On üksikinimene ja tema vastas on vaikiv (mis siis, et lobisev) maailm, millega ta tahab rääkida ja mida ta tahab mõista. Ning kui ta mingile järeldusele jõuab, siis ta selle ka oma võimete kohaselt sõnastab. Kuigi kunstnik või helilooja on samasugune üksiklane, on ta rohkem käsitööline, tema kasutada on teatavad tehnilised  ja õpitud võtted/ained, mis on ka juba mingi seltskond.

Kui siis need üksiklased mingi oma töö või teose on valmis saanud, tihtigi mitmenädalase või -kuude üksinda tegutsemise järel, siis tabab neid lausa paratamatult kihk omasugustega suhtlemise järele. Saab auru välja lasta, saab vaielda, vennastuda ning leida sealhulgas palju uusi ideid. Selline koht oli kunagi Kuku klubi. Enam ta seda ei ole.

See ei ole enam koht, kuhu omasuguste hulka oma loomeüksindusega minna. Nüüd on see tavaline lõbustusasutus ehk turuplats. Aga meenutagem siiski olnut.

Minu meelest oli sel klubil siis mõtet, kui ta esindas just inglaslikku klubi-põhimõtet: see oli ühe kindla seltskonna kinnine koht, kuhu igaüks, kes sinna klubisse kuulus, võis tulla nagu koju. Seal sai end tunda vabalt, ausalt ja teesklemata. Kas võtta viina või mitte, oli igaühe enda otsustada, aga sealt, nagu kodustki, ei läinud probleemid välja. Need jäid sinna. Mina igatahes sain küll aru, et inglaste klubi on palju geniaalsem leiutis kui austerlaste või prantslaste kohvik. Kohvik seostub mulle alati daamide viienda sõrmega, mida tuleb tassi tõstes sirutada üksinda harali. Klubis võib viinaklaasi hoida kas lihtsalt peos või mitme sõrmega tahes. Pole vaja "peenust" teeselda.

Mina sain oma lisa- või järelkoolituse mitte Kukus, vaid "Tallinna" kohvikus ehk vanas Feischner´is ning ka tollases Kultase kohvikus, mis kandis nime "Moskva". Seal loeti ja kirjutati luuletusi ning sealt on ka mu vanim tutvuskond. "Eestimaa lühim maantee" - Paul Maantee, omakandimees, kirjutas mulle oma kalligraafilise käekirjaga ümber Kangro sonetiuurimuse teoreetilised peatükid, Andres Ehin, Vanapa, Vetemaa, Hellat, Leelo Tungal, Juss Viiding ja kes kõik veel üritasid minusugust maalt tulnud võhikut seal järelharida.

Aga Kukusse viis mind esimest korda 1966 kevadel oma käevangus, kui nüüdsel ajal üldsegi võib nii otsekoheselt öelda, Ain Kaalep. Tulime "Nooruse" toimetusest Pikal tänaval, Ain kiitis mu luuletusi (mu meelest olid nad kehvad küll, aga kiitus ikka kõditas), tal oli klubikaart ja nii me sinna siis läksime. Palju aastaid hiljemgi tuli sinna tulla koos sõbraga, kes oli klubi liige ja kel oli vastav kaart. Ja siis see sõber vastutas oma külalise ja tema käitumise eest. See kõik on nüüd aastatetagune lumi.

Neil minu algusaastail ei olnud veel kuulsaks saanud "nutumüüri", paekiviseina pika laua taga, kuhu igaüks võis maanduda oma hingekarikat kummutama või selle tõsikindla seinaga tõtt vaatama. Kui ise ei tahtnudki end viinasse uputada, oli seal alati mõni sõber, kes palus end aidata seda asja teha. Ja muidugi sai aidatud.

Ma ei hakka meenutama paljusid asju, mida ma kõike mäletan, aga mis on klubiteave. Siiski, erakordsena on jäänud meelde juba noorusajast üks intsident Uno Lahe ja Kaljo Polliga. Tuli klubisse Uno ja nägi oma tütart lauas Polliga, tütar oli siis vist veel 15. Polli oli tuntud naistemees ja Uno vist kahtlustas, et tütar on tal modelliks. Arvatavasti see nii ei olnudki, aga kes teab. Uno läks trepist paar sammu uuesti üles kempsu, võttis sealt kloseti vaakumpumba ja lõi selle Polli kõrgele paljale otsmikule kinni. Oli tükk vaeva selle sealt lahtisaamisega. Mina noore koolipoisina vaatasin ja mõtlesin, et kunst on see ikka kirglik värk ka.

Oli üks periood ka vanal ajal, kui mõned klubisõbrad, nimesid ma ei

nimeta, hakkasid mulle üheskoos pruuti otsima. Toodi lauda mitu baleriini. Ja kujutage ette, ühe võrgus ma mõnda aega olingi. See oli peen juudiplika, tal oli auto Zim, millega ta tõi mind mõnda aega Kreutzwaldi tänavalt Laulupeosse kooli. Kogu koolimaja vahtis ammuli sui.

Oli seal Kukus ka seda, et sinna trügisid KGB-snikud. Olen ka ise sealt puhtfüüsiliselt eemaldanud kahel korral ühe Rausi-nimelise tegelase. See oli raske ülesanne, sest klubi šveitserid olid kõik nende palgal ja ei aidanud (mõni pidas kuuldavasti isegi päevikut), ning purjus inimese pikk üleslükkamine trepist on päris kurnav tegevus. Ja see ongi kujund - klubisse oli kerge laskuda, aga sealt oli raske lahkuda. Koputajaid oli muidugi ka, kuigi nende kohalolust rahvas ei hoolinud. Nüüd, pärast Arvo Pesti raamatut võib öelda, et öördajaid ja piione oli väga palju rohkem, kui meist keegi oleks võinud eeldada. Aga see selleks.

Ma tuleks ikka tagasi klubipõhimõtte ja üksinduse teema juurde. Kunst sünnib kunstniku peas ja ihuüksinda, aga ta on mõeldud mõjutama väga paljusid. Nagu tehniliste leiutuste puhul, vajab seegi mingi kontrollrühma peal järeleproovimist. Seda seal klubis aeg-ajalt tehtigi. Ning vaieldi ja kakeldigi.

Läksime ükskord "Keele ja Kirjanduse" aegadel klubisse kohvi jooma koos kolleeg Heldur Niiduga. Temal oli komme saata alati sõprade puhul tervisi ka tolle abikaasale. Mõnikord läks nihu ja siis Heldur ütles, et sa, Andres, võid eksida ühe naisega, aga mitte kahega. Milles asi? Kui saatsid tervisi naisele, kes polnud enam mehe abikaasa, siis patsutati sulle üleolevalt õlale, et oh, mul on uus naine. Aga kui saatsid tervisi üleeelmisele, siis sai mees juba vihaseks. Heldur nimelt külastas klubi piisavalt harva.

Jällegi - see klubi ei olnud mitte ainult liikmete suhtes kinnine, vaid ka vaimselt tuli seal end tõestada. Loen näiteks tänapäeva "Loomingust" artikleid 2010- ndate kirjandusest - latt on nii alla lastud, et igasugu teadurid ja professorid lahterdavad, kleebivad kokku maailma kõige tähtsamate filosoofiakoolkondadega üsna armetuid "omaloomingu" harrastajaid, nagu kunagi öeldi, kes pole veel mitte keegi ega ole ka midagi tõestanud. Raamatud ja trendid aga on. Kirjastamine on praegu nii ülilihtne. Kirjanik on juba kohe see, kes on paberit kasutanud. Kunsti kohta ma sõna ei võta, aga sain äsja meili KIWA näituse seletusega (kirjandusprofessorilt!), et libe, sile või paljas ruum või mis veel. Ei tahaks nii halvasti öelda, kui mõtlen.

Sellised alusetud ambitsioonid võttis omal ajal just klubi maha, kolleegide abiga. Tõi mehed maa peale, ükspuha, mis vallast nad olid.

Klubi sünnipäeva tuleks tähistada pigem sellega, et see uuesti rajada. Aga juba minuvanused on liiga vanad, et sellist ettevõtmist majanduslikult üleval pidada, ja nii ta läheb legendina ajalukku.