---

Aga mitte keegi poleks muidugi arvanud, et rünnak tuleb hoopis vasturünnaku ehk siis ühe organisaatori Marje Hansari lapsesuu läbi hoopis vastaspoolelt. PR mõttes muidugi emaviga, halvemat reklaami Õllesummerile poleks keegi suutnud teha. Kuigi mu tuttavate hulgas on ka Õllesummeri kirglikke pooldajaid, sest neile meeldib hea rockmuusika, seal esinevad tuttavad ja sõbrad ja neile maitseb ka õlu. Miks mitte?

Oma eelistusi ma selgitama ei hakka, ma ise ei ole lihtsalt vabaõhumuusika fänn, ei koorilaulu, rocki ega rahvarohkuse mõttes. Aga mina olen üksikisik, kes ei pea kobisema, kui leidub tuhandeid mõlema poole hardaid austajaid. Rahvas hääletab ja peab saama, mida soovib - ka siis, kui ühtesid on rohkem kui teisi (mõnikord langevad austajad ju ka kokku).

Küsimus ei ole Õllesummeris ega laulupeos, vaid Lauluväljakus. Mis koht see ikkagi on? 1928. aastal korraldati esmakordselt laulupidu Lasnamäe meile tuttaval veerul, enne seda oli tehtud neid pidusid Tartus ja ka Tallinnas. Need laulupeod matkisid siinmail juba toimunud sakslaste laulupidusid, aga nad said eesti rahvusliku ärkamise ajal tähenduslikeks, küll koogutamisega keisri poole muidugi. Muide, ei vasta aga tõele see linnalegend, et Eesti ajal olevat laulupeod oma populaarsust kaotanud. Sugugi mitte - iga laulupeoga tuli juurde nii koore kui ka osavõtjaid, piisab kiikamisest EE-s leiduvasse statistikasse.

Lasnamäe veeru lauluplats pidi üle elama ka stalinlikud ja muud ebameeldivad laulupeod, mis ajastati kindlalt 0-i ja 5-ga lõppevatele aastatele, et märkida ära 1940. aastat, aga 1969. aasta juubelilaulupeost saadik hakkas see koht omandama rahvusliku pühapaiga tunnuseid. Juba enne oli rajatud uus laululava, mida kahetsusväärsel moel lubati kopeerida leedulastel, seega võeti ehitiselt tema ainukordsus ja muudeti see tüüpprojektiks. Nende "müüjate" nimesid tuleks tänapäeval teada.

Arvan, et kui laulupidude keerulises ajaloos on olnud nii seda kui ka teist, siis meie nn. laulva riigitaastamise (ei salli selles kontekstis täiesti valet revolutsiooni mõistet!) aastatel sai see paik mingi pühaduse aura, nn. genius loci, kohavaimu, mida armastavad mainida arhitektid ja etnoloogid.

Ega me ei tea, mis kohad täpselt olid muinaseestlaste hiied ja kui aktiivelt esivanemaid neid kasutasid. Kas seal toimus pidevalt midagi või ainult mõni kord aastas? Lauluväljak pole muidugi püha hiis, aga mingi kohavaim seal siiski hõljub, just eriti pärast meie taasiseseisvusele viinud kogunemisi, ebaeestlaslikke ühtsustunde purskeid. Ühe kinnisvara tulusa ärakasutamisega pole sellisel kohavaimul midagi pistmist. On ju lauluplatse kõigis maakondades ja ka neid ei taheta liiga kergekäeliselt muusse rakendusse anda.

Siiski on mu meelest laulupidudel ja rockfestivalidel oma suur ühisosa - mõlemad on ükssama rahvakultuur, kummalgi on oma toetajaskond. Rock-muusikute hulgas on väga palju neid, keda vene ajal nimetati isetegevuslasteks ja kes tegelesid nn. omaloominguga, s.t ilma professionaalse erihariduseta moosekantidega. Neist paljud ei tunne nootigi, nad ei tea kuigi palju keerulisest harmooniast ega dünaamikast (rütmirühmal võimsus põhja ja läheb, kahe või kolme tuuri peal, piano on tundmatu sõna), aga rahvale nad meeldivad ja see on väga tähtis osa meie tänasest elust. Nii et mu meelest sobivad need rahvamuusika erinevad servad kokku küll, õlu on selle juures muidugi eri asi.

Lauluväljak ei peaks aastaid hiiena tühi seisma, sellest saavad vähemalt tallinlased aru. Õllesummer on muidugi väga kole nimi (summer tähendab ju helisignaali ohu puhul!), aga olgu, kui ta on juba firmamärk. Rõhuma peaks selle ürituse mitte alkohoolsele, vaid musikaalsele poolele. Ning ka rockmuusikud teavad, mis koht see tegelikult on, kus nad esinevad. Nad võtavad mu teada seda tõsisemalt kui korraldajad ise.