Üldiselt on igale ühiskonnateadlasele teada mõned põhilised määratlused eliidi kui sellise kohta ja probleem on suuresti just selles, keda eliidiks pidada (paljudel juhul ei kattu see, kes peab ja keda peetakse). On ta siis mingi ühiskondlike gruppide kooslus, kes osaleb tegelikult (mitte näiliselt) ühiskondlikult tähtsate otsuste tegemisel või lähtutakse klassikalisest tõlgendusest ja sõna etümoloogiast, mis tähendab „valituid, parimaid" ning sisaldab endas paratamatult  hinnangulisi, sealhulgas ka eetilisi komponente. Neid kahte lähenemist  mis ei maksaks ka iga hinna eest teineteisele vastandada, nagu seda tavaliselt kiputakse tegema kuna eetilis-moraalseid nõudmisi esitatakse valitsevatele gruppidele ikka ja jälle juba nende rollist lähtuvalt. Siin tõuseb aga ähvardav küsimus selle kohta, kuivõrd meie eliit oma kohale vastab - teisisõnu, kuivõrd väärakas või õige on meie autoriteetide süsteem, mis omakorda tähendab seda, et äkki on kogu aeg omade või võõraste lollide või vähemalt vääritute ees vabatahtlikult või sunniviisiliselt kummardatud!? Muide selle tunnistamine, kasvõi endamisi, on inimlikult ülimalt raske.

Tavakodanikud (vihkan seda sõna, sest puhtfüüsiliselt pole olemas ei tavalist ega keskmist eestlast, türklast või korjakki) kordavad eesti poliitikute ja ametnike nimesid poleks ebatsensuurse sõimu või irooniaga ja ma pole siin erandiks. Me oleme paljuski petetud, paljaksvarastatud ja ikka kõike vaikselt kannatav rahvas ja sellist eliiti, mis rahvast ja tema vajadusi millekski ei pea, pole meil ilmselt tarvis. Kogu poliitilise  apaatia, võõrdumise ja eliidi (võimu laiemalt) võõrandumise taustal küpseb massides vaikselt kuid üha konkreetsemalt vajadus uue eliidi järele, mis vastaks oma tegelikele funktsioonidele.Eesti ajaloos, erinevalt läänest, pole valitsevate gruppide järjepidevust, vähemasti tänini. Iga uus pealetulev valitsejate seltskond, kes tuleb vana asemele, ilmutab äärmiselt vähest järjepidevust ja sageli on vaja mõistusest ja praktilisest vajadusest sõltumata kõik ümber teha. Selles mõttes on erandiks ehk postsovjetne ladvik, kes on end kindlustanud järjepidevusega just kõrgete ühiskondlike ja majanduslike positsioonide näol eelneva perioodiga võrreldes ning seda mitte ainult näiteks komsomoli, vaid ka nomenklatuuri liini pidi. Kohaliku eliidi üheks põhiliseks tunnuseks on olnud nii esimese vabariigi kui ka nõukogude perioodi jooksul suhteline vaesus, kuid ometi oli sellel grupil alati mingisugune limiit elanikkonna ekspluateerimisel ja nende arvel elamisel. Suhteliselt tühised privileegid nagu mustad Volgad, suvilavõimalus Keila-Joal, eripuhvetid „Marlboro" suitsude ja „Johnny Walker" viskiga, sanatooriumide ja kehva ravi kuid hea söögi ja teenindusega 4.haigla - kas sellest piisas, et seda eliiti pelgalt selle pärast mitte sallida? Ja mitte selle pärast, et „neil" oli, pigem ikka selle pärast, et „meil" polnud?! Täna on küsimus aga hoopis tõsisem. Tänane eliit sarnaneb üha rohkem sellisega, millist Jean Henry Fabre kirjeldas oma surematus „Putukate elus". See oli herilane-ratsanik, kes muneb oma munad läbi ohvri kitiinkesta ükskõik millise putuka sisemusse ja seal hakkab arenema vastne, toitudes sellestsamast putukast. Ta toitub sellest just täpselt niipalju, kuivõrd on vaja selleks, et areneda uueks, täiskasvanud herilaseks. Pärast seda doonor-sitik sureb.

Riik kui korporatsioon?

Oleme harjunud riiki vaatlema vaid tema hüpostaasis, milles ta eksisteerib nii umbes 100 aastat. See on „rahvus-riik", kuid ometi on siin viimase 15-20 aasta jooksul toimunud vägagi tõsised muudatused.  Rahvusriik on asendumas millegagi, mis meenutab riiki-korporatsiooni ja siin pole mõtet lasta end eksiteele viia korporatiivsest riigist a'la Mussolini. Riik-korporatsioon on pigem riiklik moodustis, milles kõike otsustatakse vaid majanduslike faktorite ja näitajate alusel ja kõik muu, mis on seotud majanduslike ja sotsiaalsete faktoritega, heidetakse kõrvale kui segav ja tarbetu.

Teiste sõnadega - käib riigi denatsionaliseerimine ja desotsialiseerimine (retoorika on loomulikult rõhutatult vastupidine, eriti sisemiseks tarbimiseks mõeldu). Riik- korporatsioon teeb kõik endast sõltuva, et vähendada oma territooriumil elava rahva ülalpidamise kulusid (sotsiaalia, tervishoid, haridus, teadus jne) viies ta riigipiruka jagamisest lõplikult eemale ja lõpuks annihilatsioonini välja. Aastas kaob küll mõni tuhat inimest, kuid see omakorda lahendab nii mõnegi „majandusliku" probleemi. See protsess on iseloomulik tervele maailmale ja selle teel on vähemalt kaks tõsist takistust. Esiteks kulgeb see protsess, kus on arenenud kodanikuühiskond, see protsess oluliselt aeglasemalt ning neis riikides, kus on tugevad religioossed traditsioonid, võib täheldada sama. Kus neid kahte takistust pole, lähevad asjad oluliselt libedamalt. Jõuame millegi juurde, mis peaks igas siinses inimeses esile kutsuma suisa paanika - paradoksaalsena tundub, kuid Marxi kuulus nägemus riigi väljasuremise kohta kommunismi puhul hakkab teostuma Eestis! „Õhuke riik" - mida muud see tähendab!?Ta privatiseeritakse ka tegelikult, kuid riigi privatiseerimise korral osutub võimatuks subjektsuse realiseerumine, kui eliidi teadvuse identifitseerimise teljeks on kvaasikorporatiivne printsiip ja rahvale jääb vaid regionaalne, siis osutub ka võimatuks üldine tahe ja soov arenguks.

Eliidi rekonstrueerimiseks on kõige pealt vaja otsustavust ja tahet, informeeritust, haridust, kogemust ja paljude muude asjade kõrval kindlasti ka sobivat orientatsiooni. Luksust loota ja panustada vaid võimule me kahjuks ei saa, kuid käegalöömine pole samuti lahendus ja mingid mehhanismid võimu suunamiseks rahva huvides tegutsema sundida on ikka olemas ka. Juba selles loogikas peitub arusaam, et kõrgem eliit ei ole mingi ühtne ja monoliitne mass ei oma missioonitunnetuses ega ka maailmavaadetes. Ka seal toimib sisemine ja sageli halastamatu konkurents, kuid see on juba omaette teema.

Eliidi mõjutamiseks on terve rida faktoreid ja üheks on kindlasti ühiskondlik nõudlus ja selle kasv ning tugevnemine on uuele eliidile ilmne. Kas meil on sellel potentsiaali? Muret tekitab siin kasvõi selline küsimus, et kas eesti rahvast väljakasvav eliit on a priori moraalsem ja eetilisem kui see, mida meil praegu on au omada?

Meie tänane eliit on rahvalik ja rahvuslik sõna otseses mõttes, igasuguseid isehakanuid on piisavalt ja erinevaid teid pidi peadpööritavat karjääri teinud indiviide on suur hulk - aristokraate nende hulgas reeglina pole. Oma südames on nad suurel või vähemal määral endiselt homo sovieticused, kes on sattunud kapitalimaailma keelatud lõbustuste ja asjade hulka veelgi suurema võimuga, kui nõukogude unes puhul ette võis näha. Kas saab aga parem, kui see seltskond välja vahetada uue seltskonna magalarajoonidest ja kõikvõimalikest kontoritest pärit noortega?! Võib-olla, et saab veel hullem, sest hüpoteetiliselt võib oletada, et nende missioon redelil ülespoole ronimisel on veelgi küünilisem ja rikkaks tuleb saada iga hinnaga mitte homme, aga juba EILE. Täna vajab Eesti uut eliiti nagu ei kunagi varem ja see vajadus on eksistentsiaalne, see uus peaks ühendama professionaalsuse, sügava harituse, riigiteenimise eetilise ja moraalse imperatiivi ning reaalse ja teadvustatud vastutuse. Kust selline eliit tekitada - see on küsimuse koht. Tuua tagasi välismaale läinud missioonitundelised ajud, koolitada neid spetsiaalselt, proovida veel mõnda muud varianti või „formattida" ümber praegune eliit? Meie riigijuhtide viimastes sõnavõttudes prevaleerib just viimane lähenemine, kuivõrd produktiivne võiks see olla?

Need küsimused võiksid muutuda aktuaalseks ja põhjustada laiema arutelu ja eesmärgiks ei peaks olema arutlus ise, vaid võimalike arengustsenaariumide kujundamine.