Sellises pooliroonilises ja isegi sarkastilises avalduses peitub tegelikult suur sisu ja ehk on selline esitusviis üldse ainus viis viia küsimuse olemus otsustajateni üleüldse.

Kultuuriautonoomia pole siinkandis ju mingi uus nähtus või termin. Algas see Ritterschaftist ehk balti-sakslastest, kes tundsid siin ennast ülimuslikult mitte ainult administratiivselt, vaid ka vaimselt ning kes tahtsid siinsetega elada küll KÕRVUTI, kuid mitte KOOS, st ühiselt. Siin on aga terve rida riske ja küsimärke, mis selle valdkonda veidigi süvenedes kohe tekivad. Alles hiljaaegu tuli välja grupp venelasi nõudega kehtestada neile kultuuriautonoomia, reaktsioon sellele taotlusele oli valdavalt negatiivne. Eelmise vabariigi ajal tegeldi nende asjadega sisulisemalt ja autonoomia oli nii juutidel, sakslastel kui ka venelastel, riik (tähenduses valitsus) isegi toetas nende rahvaste omakeelsete koolide loomist ja toimimist ja seda sugugi mitte eriti altruistlikest kaalutlustest lähtudes. Saadi suurepäraselt aru ja mäletati väga hästi keeleteadlaste ja kulturoloogide seisukohti, et see oli vajalik eeskätt oma etnose seisukohalt ja just oma rahvuse kaitseks ja püsimajäämiseks. On olemas isegi konstant, mille kohaselt üks rahvus on võimeline teist „neelama" või „lahustama" enda hulka mitte enam kui 3% ulatuses, ilma, et ise „nakatuks", st omandaks ise osa lahustatava etnosest või identiteedist (meil räägitakse vaid keelest, mis on oluline, kuid kaugeltki mitte ainus identiteedi komponent).

Toona oli kõikvõimalike muulaste osakaal Eestis oluliselt väiksem kui praegu ja ometi jälgiti seda väga täpselt, tänaseks on situatsioon drastiliselt muutunud. Ja tõesti - kas on mingit lootust kahel kolmandikul säilitada oma algne etnos, kui sinna segada üks kolmandik midagi muud ja jääda seejuures selle ühe kolmandiku poolt mõjutamata!? Isegi tilk tõrva pidi meepoti rikkuma, rääkimata siis 2/3 Dom Perignoni segamisest 1/3 pidurivedelikuga - tulemus ei ole enam ei joodav ega kasutatav pidurisüsteemis. Etnose säilimise huvides peaks seega autonoomia teistele olema kohustuslik. Võimalikest stsenaariumidest ja nendega kaasnevatest riskidest pole meil kuigi palju juttu tehtud, ilmselt on teema esiteks pealtnäha igav, teiseks ei too ta kohest käegakatsutavat efekti (raha) ning kolmandaks ei tunta lihtsalt asju ning see võimaldab teadjatel üle maailma meiega vabalt manipuleerida. Sama on tehtud (sama metoodikat kasutatud) Heido Vitsuri sõnutsi majanduskriisist rääkides - korrutatakse anonüümseid ja mitte midagi tähendavaid ning mitte millekski kohustavaid loosungeid ja käibefraase, tegelike põhjuste väljaselgitamiseks ja nende sõnastamiseks ning avalikustamiseks pole kas mõistust või tahtmist. Asja olemus on lihtne - nähtuste ja protsesside olemusest arusaamine käib üle jõu. Siin muutub eksistentsiaalseks vajadus seda fakti aga varjata ja see pole meie tingimustes kuigi keeruline.

Meie etnose säilitamise huvides oleks igasugune kultuuriautonoomia kõikidele teistele siinelavatele rahvastele asjade loomulik käik ja suisa imperatiiv, sest alla miljonilise etnose haavatavus on kordades suurem kui näiteks kasvõi soomlastel. Aga siin on riskid võrdlemisi suured - igasugune eraldatus ja range vahettegemine toob kaasa süüdistuse segregatsioonis ja üsna loomulik on ka eelistatud etnose soov kõik teised omatahtsi „paika panna" ja sel juhul asenduks suhtlemine kohtlemisega ning see ei sobiks ilmselt moodsasse maailma. Suhe riigiga oleks erinevatel etnilistel rühmadel võrdlemisi kahtlane, eraldiseisvaid rühmitusi on riiklikult raske kui mitte võimatu koos ühise ja riiklikult tähtsa eesmärgi nimel mobiliseerida. Riiklikus mõttes pole autonoomia  praeguses maailmas seega kuigi teretulnud ja siin on kombeks rääkida mitte etnilistest gruppidest vaid rahvast, kes on ühe või teise riigi kodakondsed ja võivad oma päritolu igaks juhuks tagataskus hoida, kuid riiklikult pole sel mingit tähtsust, etnilist kuuluvust (rahvust) ei märgita isegi enam passi. Enese määratlemine kas usu, värvi või kahjuks ka sugulise orientatsiooni järgi on inimese enese suva ja õigus (tõsi, siin on palju arusaamatut. Kui näiteks mees hakkab hommikul ärgates ette kujutama, et ta on kas tihane akna taga või lumehang, viiakse ta ravile ja temaga tegelevad psühhiaatrid. Kui mees hakkab aga ette kujutama, et ta on naine, hakkab tema õigusi kaitsma mitte üksnes oma riik, vaid ka sada rahvusvahelist organisatsiooni...) ning seda ei saa kellelegi keelata.

Meie vägagi keerukas olukorras peaks aga üsna täpselt ette kujutama, mida üks, teine, kolmas või teab kui setmes tegutsemismall endaga kaasa toob - riskid on siin ilmsed ja kunst ongi igasuguste kriiside ärahoidmine ja ennetamine. Asjad kulgevad kiiresti, ei teadnud ju papa Jannseni emakeelt mitteoskavad tütred midagi sellest, et nende ema kuskil Eestis kunagi poetess numero uno oli olnud. Süüdistus irisemises ja lahenduste mittepakkumises on juba ilmselt nii mõnelgi meeles ja seoses sellega pakuks välja - otsustajad, hakake mõtlema (mitte ainult kord aastas ja sedagi talgute korras) ja käituma kui tegelikud rahva teenrid  ja kui ei suuda, tunnistage üles, et olete endale võtnud ülejõukäiva kohustuse, uskuge, Teile antakse andeks seda enam, et see oleks esimene kord, kus siin keegi üldse midagi üles tunnistab.