„Aga majandusel läheb hästi!“
„Essexi krahvi järeltulija kadunud John Dudley kirjutas kriidiga mu ukse peale: „Niipea, kui kuulen sõna kultuur, haarab mu käsi revolvri järele“. Nii kirjutas Henry Miller ja see on praeguse aja mõistes enam kui fundamentaalne, suisa olemuslik ja iseloomulik. Oleme ju meie, eestlased ka kultuurirahvas, kes vähemalt jutu järgi on valmis oma kultuuri ka säilitama ja selle eest ka seisma, see on kirjas ka meie põhiseaduses. Sageli jääb mulje, nagu olekski keel ja kultuur kõik see, mis meil üldse on.

Viimased 200 aastat on meie ajalugu kulgenud suuresti majandusliku mõtlemise tähe all. Nii kommunistliku kui ka liberalistliku dominandi ajal on meie silme all on välja arenenud ja kujunenud arusaam majanduse kesksest osast maailma kaasaegses ajaloos, otsekui olekski mingisugune suhteliselt abstraktne majandus meie saatus. Tegelikult kuulub see mõte Walther Rathenaule, kes oli teatavasti Weimari Vabariigi peaminister ja üks asutajatest ning tema meelest oli see ei rohkem ega vähem kui XX sajandi aksioom. Esmakordselt ilmus ta sellega avalikkuse ette kohe pärast Versaille`i rahulepingu sõlmimist ja see kõlas täpselt nii:
„Wirtschaft ist unser Schicksal!“

Nii fašism kui ka kommunism ei eitanud majanduse rolli, kuid nad pakkusid välja liberalismiga võrreldes oluliselt erinevaid majandusmudeleid ning püüdsid ühtlasi ka tõestada oma mudelite efektiivsust ja konkurentsivõimelisust. Teada on, et nad mõlemad kaotasid, ja kui tuua mängu poliitilise ajaloo majanduslikud näitajad, siis on selge, et nende argumendid olid oluliselt kehvemad kui liberaalidel. Liberalism osutus efektiivsemaks ning kui nõustuda väitega, et majandus ongi meie saatus, siis tilgub siit iseenesest välja järeldus, et liberalism ongi meie saatus. Majanduslike alternatiivide limiit on läbi ja ressurss otsas? Tähendab see siis nüüd automaatselt ja vääramatult seda, et meie saatus on saada esto economicus´eks ja seda ilma igasuguste muude võimalusteta?

Esto economicus
See termin koosneb kahest osast. Need kaks osa on sattunud omakorda omavahelisse vastuollu ja on üsnagi võimalik, et nende kahe vahel tuleb teha valik – kas esto või siis economicus. Eesti või eestluse sisu moodustab seniste arusaamade järgi kultuur ja paljude postindustriaalsete teoreetikute arvates on just kultuur see, mis on takistuseks „tehnilise progressi teel“. Kultuuri sisuks on ju suuresti „irratsionaalsete momentide kogum, mis on seotud tsivilisatsiooni arengu eelmiste faaside jäänukitega“ – vähemalt nii on tunnistanud kõige avameelsemalt liberaalsete tehnokraatide väljapaistev esindaja D. Bell.

Meie kodukootud vabaturumajanduse ja liberaalse bürokraatliku maailmavaate apologeedid või propagandistid vähemalt püüavad asendada meie kultuuri ja ajalugu millegagi, mis nende meelest ongi majandus ja selle piiri ületamisel peaks esto economicus omandama sootuks uue kvaliteedi, sellest omakorda peaks alguse saama antropoloogiline revolutsioon. Puhta majandusarvestuse maailmas muutuvad oluliseks hoopis teised loomuomadused ja arusaamad, dispositsioonide süsteem peab muutuma sootuks, tekkima peab uus liik.

Eestlane oma ettekujutuste ja arusaamadega, piirangute ja atavismidega, eelarvamuste ja müütidega, oma „eesti maailmaga“ on selgeks takistuseks turu ratsionaliseerimisel. Turg peab kasvama ja arenema oma loogika kohaselt, kus tuurid selle virtualiseerimisel aina tõusevad. Läbiviidud reformide tulemusel pidi kohalik postsovjetlik põlisrahvas maha magama momendi, mil tast taheti teha post-eestlane, õnneks ei läinud see läbi.
Vaatamata isegi valmistehtud ja loodud seadusandlikule baasile (vt. kasvõi „Geeniseadus), kus kõik oli valmis selleks, et meid hakata kunstlikult aretama -- geenitehnoloogia vastavate inseneridega, kloonimine, virtuaalsete duublite ja hologrammide süsteem, geneetiline modelleerimine – on see kõik siiani läbi kukkunud või edasi lükkunud ja loomulikul teel siia maailma ilmunud eestlane hoiab endas tehnoloogide jaoks liiga palju sotsiokultuurilist alget ja põliseid relikte, mis teda reaalsusega seovad.

Eestlane ja tema jonn
Praeguse aja eestlase nö. “kultuursus“ (tema hirmud, kartused, umbusklikkus, püüe veenduda asjade reaalses olemasolus jne) ületab tema „tehnilisust“ (pidevalt suureneva kasumi ratsionaalne arvestus) ja just see oli sobiv hetk poliittehnoloogide jaoks vahetada välja eestlane post-eestlase vastu, kuid see protsess hilines samamoodi, nagu jäid hiljaks nii poliitiline ja ideoloogiline protsess. Tegemist on sellise sotsiaalse nähtusega, mida on põhjalikult uurinud ameerika sotsioloog William Ogburn oma kuulsas raamatus “Sotsiaalne muutumine” (William Fielding Ogburn: „Social Change“. New York. Published by H. W. Huebsch, 1922), kus ühelt poolt on sotsiaalsüsteemi üks külg (meie puhul majandus ja liberaalne ideoloogia) jõudnud uude kvaliteeti, teine pool aga (meie puhul eestlase sotsiaalne antropoloogia) ei jõudnud ja jäi suuresti samaks. See on suuresti kaasaegse kriisi sisu – normatiivne ajalugu kogu oma mitmekesisuses asendatakse majandusega, liberalism ja kodanlik demokraatia löövad kõiki ja kõike, kuid see on Pyrrhose võit. Juba olnu on otsekui otsa saanud, oodatu pole aga veel isegi alanud. Mida teha?!

Uue ja virtuaalse majanduse ning liberalismi alternatiiv ei saa peituda majanduses endas, ta on kõige tõenäolisemalt eestluses endas. Efektiivsuse loogika on imelihtne ja armutu – emotsionaalne, empaatiavõimeline ja pärimustes kinniolev eestlane tuleb asendada mingi monstrumiga, kes ei tunne ei hirmu ega armu, kel puuduvad eelarvamused ja traditsioonid ning kes suhtub teda ümbritsevasse virtuaalsusesse kui loomulikku keskkonda ja stiihiasse. See eeldab aga ilmselt eestlusest kui sellisest lahtiütlemist ning aktsepti, et kõike hinnatakse rahas väljenduva kasumi või kahjumi hulgaga, emotsioonide ja traditsioonidega pole siin midagi pihta hakata. On seda nii väga vaja? Kui eestlased ühinevad mingisse hästitoimivasse süsteemi ja hakkavad käituma subjektina permanentse objekti asemel, käituma kui rahvas, kel on traditsioonid ja põhimõtted, religioon(id) – siis on teda palju raskem läbinisti ratsionaalseks ning emotsioonivabaks „tegijaks“ või kasvõi sotsiaalse tolmu sarnaseks biomassiks muuta. Rahva üheks tunnuseks on just püüd kõrgemate sihtide ja eesmärkide poole!

Püüd kõrgemate eesmärkide poole kontsentreerib energiat. Massi seevastu iseloomustab ühise tahte puudumine ja tung isiklike mugavuste poole. Rahvast eristab massist just võime oma isiklikku heaolu ohverdada. Samas ei saa ühiskond iial olla 100%-liselt rahvas või samas ulatuses (täiuses) biomass, sageli on nähtavad või latentsel kujul esinevad tendentsid ühele või teisele poole. Rahva elujõud ja võimekus omakorda sõltuvad aga just biomassi ja rahva omavahelisest proportsioonist.

Siin on tehtud ilmseid vigu ning sellega ühiskonda ehk rahvast nõrgestatud. Kõigepealt muudeti biomassiks valikuta kõik „muulased“ ja nüüd on järjekord meie endi käes. Kui need sündmused ja protsessid, mis praeguse kriisiga seoses käimas on, kulgevad piisavalt dünaamiliselt, siis muutub dilemma – kas eestlus või majandus – tähtsaimaks ideoloogiliseks sõlmpunktiks juba kõige lähemas tulevikus. Utreeritult võib küsimuse püsti panna ka nii – kui me ei taha, et kaoks eestlane, peab kaduma majandus. Absurd? Aga vaadakem kord ringi, kui see juba majanduse jumalaks kuulutamine ning selle põhimõtte tingimusteta omaksvõtmine seda võimet veel viinud ei ole.

Need kompatrioodid, kes on viimasel ajal harjunud mõtlema ja arutlema vaid majandusterminoloogiat kasutades, võivad hulluda – kuidas üldse on võimalik majandusest loobuda??? Millega asendada??? Vastus ei ole sugugi nii paradoksaalne, kui arvata võiks. Eesti ajaloos on neid perioode ennegi olnud, kus majandus on mänginud suhteliselt teisejärgulist rolli ning on olnud allutatud hoopis muudele väärtustele nagu kasvõi usule, kultuurile, ideoloogiale, rahvakunstile ja –pärimustele.

Uusimatest tendentsidest, mis võiksid ehk õige ja targa lähenemise korral majandust asendada, on kasvõi ökoloogia. Uusimate teadussaavutuste kasutamine ja samas pärimusliku ja loodushoidliku suhtumise sümbioos ei sisalda endas midagi sellist, mis oleks irreaalne: kui me loobume majandusest eesmärgi ja paratamatuse mõistes, siis see sellisena kaobki. See muutub millekski teisejärguliseks ega oma ega kanna enam absoluutset väärtust. See muutub rakenduslikuks ja hakkab sõltuma hoopis teistest, mittemajanduslikest süsteemidest, milleks võivad vabalt olla kasvõi rahva eetilised tõekspidamised. See nihe eeldab aga sügavat muutust teadvuses ja kui soovite, siis ka südames ning selle realiseerimine nõuab tõelist pingutust. Kriis, muide, loob selleks vägagi soodsa pinnase ning isegi võimalikud tagasilöögid, kannatused ja ebamugavused võivad põlisrahva oma vaimse alge juurde tagasi viia.