Andres Raid : Poollibahundi ehk venelasest eestlase loomine
Mustamäe Reaalgümnaasiumi õpilane Sergei Metlev sai Eesti Vabariigi haridusministri käest Keeleteo preemia 2009.aastal. Preemia sai ta eesti keelele avalikult esitatud toetuse ja selliste avalike esinemiste eest: „ Oma kolleegidega Õpilaste Esinduste Assambleest töötame me selle kallal, et õpilased, säilitades oma rahvusliku identiteedi, õpiksid ära eesti keele ja elaksid eesti ühiskonnas täisväärtuslikku elu. Kahjuks tuleb tunnistada, et pärast eesti lasteaeda läksin ma vene põhikooli ja keel hakkas järk-järgult ununema. Pidin tõsiselt pingutama, et see taastada ja arvan, et nüüd on keel unustusest päästetud."
Noormees sai aru lihtsast tõest - kellest sa pärined, selle määrab geneetika ja kelleks sa saad, selle määrab poliitika.
Põgusa analüüsi huvides vaatleksime kõike järjekorras. Eestis on ajalooliselt dominandiks olnud alati keel ja need keelelised dominandid on siin ikka ja jälle vaheldunud - eesti, vene ja saksa. Küsimus pole mitte üksnes keeles, vaid suuresti ka alluvusvahekorras - härrasrahvas ja pööblis, ning ilmselt on just kool see keskkond ja institutsioon, mis „toodab" etnilisust kui keelelist kogukonda. Riik, majandussuhted ja perekond on selles kontekstis ka omamoodi koolid ja ideaalse rahvuse organid, mis kuuluvad talle omandisuhte alusel. Tundub ju imelihtsana kehtestada keeleseadus, panna vene õppekeelega kool kinni ja muudkui aga toota eesti etnilisust just sellises mahus, nagu substraati jätkub.
Siin aga kerkib kohe küsimus selle kohta, miks ikkagi on eesti keele kui „kultuurimurraku" pealesurumisega sellised raskused ning mis on Eestis ikka veel lõpuni viimata, vaatamata intelligentide ja mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ennastsalgavale tegevusele, ja miks ikkagi keelekogukonnast ei piisa „etnilisuse tootmismahtudest" eesti ühiskonna jaoks? Praegune keeleline kogukond jätab mulje, nagu oleks ta sellisena kogu aeg eksisteerinud ega näe reaalsuses ette mingeid arenguid peale poliitiliste loosungite.
Kas te usute likantroope? Seda mütoloogiat võib selguse huvides vabalt ja kartuseta kasutada. Poolikud libahundid on inimese jaoks oluliselt ohtlikumad kui täiuslikud libahundid ja neis htoonilistes (maa-alustes, maa sisemustest pärinevates) tegelastes on ühteteist ka eesti keelest päritud. Juba 18. sajandil kohtab viidet neile kentaurilistele objektidele ja siis võis nende nimi olla täiesti vabalt „kadakasakslased" (alam-saksa keeles Kettensassen). Oli ju siis nn. saksa aeg ja kohalikke rõhus (pisut lihtsustatult) sakslane. Revalis oli neid rohkem, küladesse ilmusid nad ka, ja süüdi oli (taas pisut lihtsustatult) saksakeelne õpe koolides kindla dominandi staatuses. Kord oli selline - kui sa ikka saksakeelset õpet ei austa ja omaks seda keelt koos muu arusaamaga kui ülimuslikku ei võta, siis haljamat oksa ei näe, rääkimata sinna jõudmisest. Ikke leebumine ja eestikeelne kool lõpetas mõnevõrra poollibahuntide tootmise, kuid vaid ajutiselt.
Haridussüsteemi edusammud peatasid saksastumise ja tõid samas kaasa mentaalsuste isesuguse koosluse disharmoonia. Selle on muide üsna täpselt fikseerinud Wiedemann oma sõnaraamatus ja kajastub see just eeskätt selles, et eestlane (eriti just intelligent) hakkas end identifitseerima ja otsima samas teid ka maise rikkuse kogumiseks ja hankimiseks. Vaevalt jõuti eestikeelse gümnaasiumi jaoks raha korjama hakata, kui ilmus välja uus keeledominant ja see oli seekord vene keel.
Algas nn. vene aeg ja saadud raha eest tuli hakata ehitama hoopis Aleksandrikooli. Isegi baltisakslased hakkasid koos Verwolfidega lojaalselt suuresti vene keelt pruukima, kuigi Tartu Ülikooli professor Jean Bouduin de Courtenay hoiatas Vene võimukandjaid, et tunnistage eesti ja läti keele etnograafilist ja ajaloolist võrdsust ning dominanti ei tule, tulemusena sulandub siia vene keel kui võrdne. Sakslased seda ei tahtnud ja suur osa neist venestus, formaalselt muidugi. Eestlaste hulgas aga ilmus välja uus poolik libahunt ja selle nimi oli juba „pajuvenelane". Siis saabus esmakordselt eesti aeg koos oma riigi ja iseseisvusega, kohalikud lõid armee ja valitsuse, neist esimene lõi isegi avalikus kokkupõrkes edukalt balti-saksa väge koos oma libahuntidega, kuigi vaimsus just erilise ühtsusega toona ei hiilanud.
Eesti intelligentide suureks rõõmuks kehtestasid nad eesti keele dominandi, ehkki muukeelse õppekeelega koole kinni ei pandud - neid toetas suuresti riik ja selles mõttes olime sallivuse eeskujuks tervele Euroopale. Küsimus ei olnudki tegelikult niivõrd sallivuses, kuivõrd just targas tegevuses oma keele ja kultuuri kaitsel. Saadi aru, et iga muu rahvuse vähese siinoleku puhul võiks segunemine paratamatult kaasa tuua paremal juhul oma tõu muutumise ja halvemal juhul väljasuremise. Armutu ajalugu mängis aga järgmisena ette Molotov-Ribbentropi tehingu ja sakslased koos oma libahuntidega (saksastunud Jaanide ja Maridega) asusid laevadele ja asutasid oma Heim ins Reich'i. Müütide kohaselt tuleb tekkiv libahunt naerma ajada, siis katkeb tsükkel ja säilib kas inimene või moodustub tõsine ja tegelik hunt - aeg oli aga kõike muud kui naermaajav. Saabus vene-nõukogude aeg, intelligente jäi kuidagi kohe vähemaks ja allesjäänud ei kippunud kah millegipärast eriti sõna võtma.
Küsimus võiks seinana meie ees seista umbes selliselt: kuidas eesti rahvas nõukogude rahva ja uue inimese keetmise hiigelkatlas ikkagi mitte ainult ellu ei jäänud, vaid ka etnosena säilis? Vastus võib olla üsna siinsamas ja lihtsalt leitav olla - me lihtsalt säilitasime dihhotoomia „meie - nemad" ja meile pole võõras rääkida mitte üksnes „mina", vaid ka „meie", kuigi viimane tuleb suust pigem hädaolukorras. Meid on alati ühendanud meie ühise ajalooga seotud läheduse tegurid, mis on meie kultuuriloo oluline substants. Enamgi veel - see, kellest pidi saama seniolematu „uus inimene", suutis saata Läänele sõnumi, et „meie" ei ole „nemad", vaid kuulume euroopa rahvuste hulka. Kohalik rahvas säilitas immuniteedi nõukogude utoopia vastu, kuid täiesti puutumata sellest vast ei jäänud.
Rein Ruutsoo on öelnud, et eesti riikluse etno-kollektiivne olemus väljendub eestlaste kollektiivsete huvide kui teatud privilegeeritud isikute õiguste pidevas allakriipsutamises, just nende, kes kuuluvat teatud etnose hulka. Priit Järve on lisanud, et Eesti riiki tugevdades on kehtestatud range etniline kontroll ja kõik muulased on isoleeritud kui nõukogude viiruse kandjad - eesmärgiga säilitada oma rahvas. Arvestades, et meil on Põhiseaduse järgi just rahvusriik, siis polegi siin midagi imelikku.
Ilmselt arvestati, et remigratsioon, narkomaania, alkoholism, sotsiaalne tõrjutus ja kasvõi HIV teevad oma töö ise ja vabastavad meid sellest probleemist. Miski aga ei toiminud planeeritult ja meie ebakompetentsete juhtide toimetamiste tõttu lagunevad nüüd juba uue, euroopa globaalprojekti raames meie viimased rahvuslikud „sanitaarkordonid ja kaitseliinid". Arvatakse, et kodanikuaktiivsus ja vastutus ei käi kontrollitava rahvahulga kohta ja püütakse „venelasi" muuta mingiks omavahel ägedasti võistlevaks kogukonnaks, kelle moodustaksid näiteks erinevate huvidega kaupmehed või raudteelased. Aga miks mitte ka praegused üksikud abituriendid, kellest kujunevad meile mugavad ja kasulikud tegelased. Mis hinnaga? Täna on meie eesti keele dominant see üks ja püha „meie kõiksus". Venekeelse õppega kool toodab aga vene etnilisust. Kas peaks ta siis kinni panema?
Üldiselt kõlab see küünilisena, kuid meil antakse kodaniku passe ju ka muudest rahvustest inimestele. Samas teab nii riik väljaandjana (Polychineli saladus!) kui ka selle passi saav kodanik, et täisväärtuslikuna teda ikka ei võeta. See omakorda ei sünnita ka austust riigi kui institutsiooni vastu. Meenub praegu suurem vene poliitika kriitik Ivan Makarov, kes veel mõni aeg tagasi siunas südamest muu hulgas ka Rock Hoteli nimelist bändi nõukogude noorte moraali lagundamises ja imperialismi ideoloogia „maaletoomises". Kes tegelikult ja mis asjus konstrueerib eestlast kasvõi mitte kunagi naeratavast Metlevist (oma rahvuskaaslaste tituleerimine „mitte-eestikeelseteks" on ärevakstegev), on samuti üsna hägune.
Jääb mulje, nagu piisaks täiesti mõnede selliste „arvamusliidrite" tituleerimisest „kah eestlasteks" (päris tõsiselt ei võta seda kumbki pool) ja muuta need liidrid „referentgruppideks" (sots. grupid, kelle põhjal kujundatakse üldpilt kõigi kohta) ja kes peaksid olema jäljendamisväärt eeskujudeks ja keda võiks nimetada tinglikult „vene eliidiks". Loomulikult pole isiklik edu grupilise kuuluvusega siin seotud ja grupiidentiteet mureneb üsna lihtsalt. Varjatud „meiest" saab üsna avalik „mina" ja siin on meie valitsejad teinud tõsise vea! Kontrollitav hulk ei ole osa vene rahvast, täpsemalt pole siin moodustunud nende kogukonda kui sellist - neil puudub kollektiivne huvi (ainuke on vast tolle nõukogude utoopiaviiruse edasiandmise ja kandmise vajadus), samuti puuduvad neil oma kogukonnale kuuluvad ja selle moodustavad kodaniku- ja muud ühendused kui sellised. Sellisesse olukorda on nad muidugi surutud meie erinevate valitsuste poolt ja see võib olla ka teadlikult tehtud, et muulased oma katlast eemal hoida.
Seni on argumenteeritud rahvuspoliitika olnud meile otsekui tabuteema. Kas jätkame rahvusriigina või hakkame ehitama kodanikuühiskonda, kus rahvusel mingit tähendust ei ole? Või tundub poollibahunt ka ilus olevat?
