Andres Raid : Tallinna Vee tehingu kõrval kilplased kahvatuvad
Valimised tulekul ja on üks tähelepanuväärne asi, milles kõik erakonnad (üksikkandidaatidelt on tulnud õnneks ka muud) tunduvad ühte meelt - õnne toob õuele mingisugune salapärane ja suisa kanooniliseks kuulutatud investor, kusjuures saabub ta ilmatingimata välismaalt. Paraku on investori mõiste nii suuresti erodeerunud, et selle uhke nimetuse taga peitub pea alati mingi üleolev tegelane, kes siin odavat tööjõudu näeb koos teadmisega, et see kohalik pärisorja järeltulija lepib kõigega ja kellelgi ei õnnestu teda põlvili suruda (või tõsta), kuna ta on permanentselt kõhuli ja näib seda positsiooni suisa nautivat.
Päris kasulik ja õpetlik on aeg-ajalt vaadata mõnd artefakti ja samas jälgida konteksti ehk sousti, milles seda pakutakse. Tallinna Vee küsimus on üks nendest, mis ikka ja jälle üles kaevatakse ja kas eneseupitamise või konkurendi materdamiseks taas luubi alla seatakse.
Tähelepanuväärne on see, et sõltuvalt vajadusest esitatakse detaile, mis samuti ajas muutuvad. Tervikpilt kui selline unustatakse kui mitteoluline. Katsuks ajaloolise tõe huvides esitada kiretu ülevaate sellest, mis ja kuidas siis tegelikult toimus ja pisuke matemaatikaülesanne peaks ehk mälu värskendama.
Alles hiljaaegu raporteeris Tallinna linnavalitsus sadevee ja kanalisatsioonisüsteemi osa lõpetamisest ja käikuandmisest – see kõik ei maksnud vähe, maksjaks oli loomulikult linnavalitsus. Ehkki - seda raha oleks saanud kasutada ka muul otsatarbel, kui mitte just omaaegne Tallinna Vee erastamisleping poleks seda alandavat orjust peale surunud. Täna tundub see toonane tehing, mille vilju vähemalt tallinlased sööma on sunnitud, tragikoomilise turutembuna, mille kõrval isegi lolluse etalon kilplane kahvatab.
Tallinna Vesi tagasi pandi müüki nüüd juba oma 10 aastat tagasi (linnapea Jüri Mõis, asja tegelik läbiviija ja korraldaja abilinnapea Ivar Virkus – kus ta täna küll olla võiks!?) hinnaga 200 miljonit krooni. Kuulutati välja riigihange ja vahetult enne tehingu praktilist algust vaadati aktsiakapital üle – 200 on vähe, õige summa võiks olla kuus korda suurem, näiteks miks mitte …1,2 miljardit! (seda dokumenti Tallinna Volikogu kodulehelt ei leia) Kosilasi oli kaks - kõigepealt inglased (tänased omanikud) ja prantslased, kes pakkusid veidi küll vähem, kuid veidi ehk parematel tingimustel. Lepingus oli punkt, mille läbiminekut ei uskunud selle sinna lepingusse paigaldanud inglased isegi – Tallinna Vesi arendab ja täiustab veevarustuse, sadevete ja kanalisatsioonivõrku ning selle eest maksab … linn! Ka läinud 2010 aastal maksis linn 1,2 miljardit nende samade võrkude arenduse eest. Tegelikult pole siin midagi imelikku – inglastel on koloniaalriikidega pikaajalised kogemused ja ilmselt ei erinenud siinsed pärismaalased nende jaoks kuigipalju Ida-Aafrika hõimudest, kelle järeltulijad meie omadest erinevalt selga on sirgeks ajama hakanud.
Edasi. Inglased said oma tahtmise ja juba mõne kuu pärast vähendati aktsiakapitali mingitel põhjustel 950 miljoni krooni võrra ja inglased said sellest summast 51% (479,1 miljonit krooni) koheselt tagasi – kui keegi viitsib lihtsate tehetega järge pidada, saab kohe aru, kuipalju tegelikult siis maksti. See kõik pole aga veel midagi – saabus aastalõpp ja oh imet! Selgus, et kahe aasta jooksul pole makstud välja teenitud kasumit! 270 miljonit läks taas jagamisele, ja loomulikult said 51% summast inglased taas endale.
Sadeveed pakkusid aga üllatusi, inglastele meelepäraseid ja rahvale kahjuks vastupidiseid. Sadevete ja kanalisatsioonivõrk kuulub linnale. See anti aga nagu lepingus ette nähtud inglastele ja linnale jäi rõõm maksta endale kuuluva süsteemi hoolduse eest, esimese raksuga esitasid inglased linnale arve 50 miljoni peale ja valikut ei olnud, tuli maksta! Äraseletatult – linn maksis inglastele endale kuuluva võrgu kasutamise eest!
Lõpuks küsimus – kui suure summa eest omandasid inglased Tallinna Vee?
