Uue aasta algus tõi terve hulga erinevaid ennustusi erinevatelt inimestelt ja institutsioonidelt, sisuks ikka lood sellest, kuidas majandusel alanud aastal minna võiks. Maksud laekuvad, siis täieneb haige- ja töötukassa, kui eksport suureneb ja sisemaine tarbimine ka, siis tõuseb longuvajunud kõver , mis tähistab mingit suurust või suundumust, üks trend asendub teisega ning see on kas hea või halb.

Oleme üllataval kombel selliste tekstidega niivõrd harjunud, et ei märka nendes elementaarset loogikaviga – neis pea üheski pole juttu inimesest või ühiskonnast, neis puudub sotsiaalne fenomen täielikult. Majandus eksisteerib otsekui kuskil ühiskonnast eraldi ja kui küsida kasvõi kümmekonna pidevalt majanduse teemadel sõnavõtva inimese käest, et mis asi see majandus siis on või mida nad selle all silmas peate, siis saate niipalju erinevaid vastuseid, kuipalju on vastajaid. Siit algavad möödarääkimised, mis omandavad mingites eelarvetes aga konkreetse numbrilise väljenduse ja siit enam ei ole kauge selline illustratiivne konstruktsioon – mõeldi ühte, öeldi teist, aru saadi sellest kolmandat moodi, tehti neljandat, välja tuli hoopis viies ja seda loetelu võiks jätkata.

Majanduse üheks võimalikuks määratluseks võiks olla kasvõi see, et ta on ühiskonna arengutaseme üheks näitajaks, otse loomulik on selles kontekstis seegi, et majandustegevus teenib ühiskonna laiema ja üldisema arengu huvisid. Kõige selle keskmes on tegelikult inimene, ilma kelleta ei toimu (jätame osa objektiivseid loodusnähtusi siinkohal kõrvale) siin mitte midagi. Mitte turg ei määra, vaid määravad turul toimetavad inimesed, mitte seadus ei nõua, vaid seadusandja (inimene) on määratlenud oma tahte seaduse kaudu – see kõik võib tunduda tähenärimisena, kuid selliste konstruktsioonide loojatel ja propageerijatel on kas teadlik või alateadlik eesmärk suruda peale arusaam, mille kohaselt inimesest endast ei sõltu enam midagi. Ta loobub oma „minast“, loobub subjektistaatusest ja on rahul objekti ehk vahendi staatusega.

Paljudes sfäärides on „keeleuuendused“ oma töö juba teinud. Peetakse ju näiteks üsna loomulikuks keelendit, mille kohaselt Tallinna monopoolne veetootja on „Tallinna Vesi“, mille määratud hinnad on kord suured, kord väärivad ja vajavad kontrolli all hoidmist ja paljugi mis veel. Kellelgi ei tule pähe küsimus, et kuidas ja millest see ettevõte ikkagi vett „toodab“!? Meie põlisrahva vara on meie õhk ja muu hulgas ka vesi, mis Tallinna puhul tuleb kas maa seest puurkaevudest või Ülemiste järvest.
Kuidagi ei taha nõus olla, et meie oma inimesed ei saa sellest aru, et seal järves on vesi ja et vett ei tea millest tootma hakata, on vaja kutsuda kohale inglane, kes meie oma vett meile müüma hakkab ja nimetab seda tootmiseks… . Sama käib ka põlevkivi ja turba ning paljude muude asjade „tootmise“ kohta.

Inimese pea on alul keeleliselt ja hiljem ka mõisteliselt nii sassi aetud, et ta kas loobub kaasamõtlemisest ja lepib olukorraga või hakkab vastu ja riskib lindprii staatusega, igal juhul teenib ta ära enamuse irve ja halvakspanu. Selle segaduse käigus aga on hakanud Eestimaal toimetama mitte need, kellele see maa ei tähenda mitte üksnes ressurssi ja rahamasinat, vaid on ka koduks, vaid need, kellele siinne inimene ja maa on vaid äriplaan. Siin toimetavad inimesed, kes võidavad vähempakkumisi tänu sellele, et neil on rohkem raha, kui põliselanikel ja emotsioon siin ei maksa. Jõuame taas keele juurde – poliitikud kinnitavad kui ühest suust, et meil on vaja investeeringuid (mis tähendab aga permanentset alltöövõtja staatust puurimise, lõhkumise ja kaevamise alal).

Kui nüüd uurida ja küsida, et milleks – siis selget vastust ei saa ja piirdutakse loosungitega, mis tuttavad 1. mai rongkäikudelt. Neis tingimustes on aga loomulik, et homme tuleb suure rahakoti ja veel suuremate ambitsioonidega investor, kes hakkab siin tootma näiteks maad ennast ja kohalikud neelavad selle alla, saamata aru, et neile müüakse midagi, mis niikuinii neile kuulub.

Tuleme nüüd jutu algusesse tagasi – kohalik ongi saavutanud taseme, kus ta ise enam ei mõtle ja kõike manipulatsioone endaga paratamatuks ja isegi loomulikuks peab.