aro velmet ---

Eriti halb on see, kui aktiviste on palju ja nad seisavad mingite peavoolust kõrvale jäävate huvide eest. Ametiühingute streikide, pensionäride meeleavalduste ja gay pride marsside tulemuseks on alati ühetaoline reaktsioon: “Mis nad karjuvad ja trambivad nii palju, nii ei aeta ju asju. Pole need lood nii hullud midagi ja üleüldse, mis see kõik minusse puutub?” Korralik eestlane istub nagu kass Peemot nurgas, parandab priimust ja kedagi ei sega. Äärmiselt juhul kirjutab kuskile mingi kirja või käib aeg-ajalt valimas (kui ilm lubab). Teiste inimeste ühiskondlike muredega tüütamine on out mis out.

Paraku on aktivistid liberaalse demokraatia toimimiseks hädavajalikud. Turumajanduslikus ühiskonnas on poliitiline ja majanduslik kapital sageli otseses seoses ja kogukonnad, kellel see viimane puudub, saavad oma poliitilist tahet väljendada põhiliselt kodanikualgatuse kaudu — vabatahtlike organisatsioonide, mittetulundusühingute ja viimases hädas väga valju hääle abil. Ideaalis aitab MTÜde tegevus muuta poliitikat kontekstitundlikumaks ja suurendada kogukondade sidusust. MTÜd loovad diskussioonivõimalusi, survestavad poliitikuid ja tegelevad ka otseselt, investeeringute ja heategevuse abil, sotsiaalse õigluse suurendamisega.

Just nimelt ideaalis. Kodanikuühiskonna vajakajäämistest Eestis on meedias juba varemgi räägitud (nt. Barbi Pilvre, EPL 28. 4. 2010). Lühidalt kokku võttes: MTÜsid on Eestis vähe, nad on poliitiliselt jõuetud ja neist vähestestki pooled on sundkorras loodud korteriühistud. Kui Eestis töötab mittetulundussektoris viis protsenti tööjõust, siis USAs on see protsent peaaegu kümme. Tänavapildis on vahe hämmastav: näiteks Lääne-Philadelphias, mis on umbes Kalamaja-suurune rajoon, on võimatu astuda sadat meetrit nägemata mõnda kuulutust mis reklaamib vabatahtlikku raadiojaama, uut LGBT keskust, palub toetada odavat kinnisvara arendavat MTÜd või aidata perevägivallaohvritele kaitset pakkuval turvakodul mööblit hankida. Meil oodatakse, et selliste küsimustega tegeleks eelkõige riik, ent isegi kui maksulaekumised seda lubaksid, poleks riiklik sekkumine ikkagi kõige optimaalsem lahendus. Diskussiooni tekitamine ja inimeste ühendamine on väärtused iseeneses ja direktiivide abil neid väärtusi ei loo.

Kui vabatahtlikku tegevust peetakse vähemalt mingil formaalsel tasandil demokraatlikuks väärtuseks, siis meeleavaldusi põlatakse meil nii formaalselt kui reaalselt. Tänavatel õiguse nõudmine pole justkui väärikas, pole demokraatiale sobiv. Kui Lätis toimusid selle aasta alguses rahvakogunemised ja Kreekas finantskriisist põhjustatud streigid, leidus alati arvamusliidreid kes hoiatasid, et “meil küll nii teha ei tohi” ja hiljem kergendatult ohkasid, et “hea et meil nii ei läinud”. Loomulikult on võimulolijatel lihtsam tegutseda kui nendega avalikult ei vaielda. Ka tavakodanikel on ebamugav meeleavaldustega kaasa minna: pronksiöö sündmused on kõigil veel hästi meeles ja propagandistlikke maiparaade mäletavad samuti paljud. Ent ei maksa unustada, et just 1940ndate tööseisakud tõid Indiasse iseseisvuse, 1960ndate tudengiprotestid aitasid kaasa USA tsiviilõiguste akti läbisurumisele ning ühislaulmised tõid 1980ndatel Baltikumi rahvusvahelise tähelepanu alla.

Üldiselt teenivad avalikud demonstratsioonid kahte suurt eesmärki. Esiteks aitavad nad võidelda insitutsioonilise ebaõigluse vastu. Sageli on meeleavaldajate eesmärgiks mingi konkreetse seaduse või poliitika muutmine. Indias praegu toimuvad puutumatute kasti meeleavaldused nõuavad kastipõhise diskrimineerimise lõpetamist riiklikul tasandil, USAs toimuvad regulaarselt meeleavaldused Iraagi sõja, ametiühingute tegevust piiravate seadusemuudatuste, aga ka föderaalvalitsuse kasvava võlakoorma ja äsja vastuvõetud tervishoiureformi vastu. Meeleavalduste kaudu saavad need ühiskonnagrupid, kellele tundub, et neid marginaliseeritakse, oma arvamust väljendada ning oma huve kaitsta.

Lisaks on aga terve alaliik meeleavaldusi, mille otsest eesmärki kohe ei taipa. Tänapäeval ei võitle gay pride marsid enam mingite konkreetsete seaduste muutmise eest vaid lihtsalt diskrimineerimise kui sellise vastu. Samamoodi nagu 1970ndate feministide meeleavaldused Pariisis ei protesteerinud mitte niivõrd prantsuse valitsuse ametliku poliitika vastu, vaid juhtisid tähelepanu eelkõige naiste üldiselt madalamale ühiskondlikule staatusele. Võrdõiguslikkus (millele enamike demonstratsioonide eesmärgid võib taandada) ei tähenda lihtsalt seda, et riik tagab sotsiaalsete gruppide formaalse võrdsuse, vaid et kogu ühiskond, nii riiklikul kui ka personaalsel tasandil, väärtustab inimeste eripära ja eri identiteete. Lühidalt, meeleavaldustel on lisaks instrumentaalse tasandile ka eksistentsiaalne tasand: nad rõhutavad koosmarssijate ühist identiteeti, aga mis olulisemgi, nõuavad et seda identiteeti tunnistaks ka ülejäänud ühiskond.

Jah, meeleavaldustega kaasneb palju ohte. Nad võivad sünnitada vägivalda, neid võivad ära kasutada populistlikud poliitikud ja nad võivad muutuda “kampaaniateks” mis mängivad eelkõige massivaimul ja juhikultusel. Ühtse Eesti järelkaja näitas, et alati leidub inimesi kes asja mõttest üldse aru ei saa ja loodavad, et kuskilt tuleb suur juht, kes ütleb kuidas asjad on ning jätab massidele vaid ülesande õigel hetkel tormiliselt aplodeerida. Tegelikult aga vajab liberaalne demokraatia vaadete mitmekesisust, diskussiooni ja nii palju erinevaid väljendusvorme, kui sõnavabadust ning tervise ja vara puutumatust silmas pidades on võimalik välja mõelda. See tähendab, et mõnikord on elu ebamugav: tuleb tegeleda võõraste probleemidega, astuda avalikult millegi eest välja ja vaielda kellelegi vastu. Muidugi oleks tore kui maailmas valitseks üksmeel ja tõde oleks alati päevselge — ainult et selline utoopia lõhnab kangesti totalitarismi järele.

Aro Velmet (22) on Pennsylvania Ülikooli lõpetanud ajaloolane