Aune Ainson ---

Oleme sõpradel külas, on 27. veebruari varahommik. Oli äärmiselt meeldiv koosviibimine, kuid nüüd oleme väsinud, tahaks koju magama minna. Oleme ukse peal just hüvasti jätmas ja viimaseid naljatusi vahetamas, kui järsku läheb elekter ära. Kõik on pime. Hetk hiljem hakkab põrand värisema. Keegi karjub: “maavärin!” Mõistus keeldub seda uskumast, kuid enesealalhoiuinstinkt sunnib otsima väljapääsu.

Leian pimedusest trepid, kuid nendest laskumine osutub äärmiselt keeruliseks, sest nüüdseks kõigub kogu hoone tugevalt, raske on käsipuudest kinni hoida ja astmeid tabada – nii tugev on värin. Kuulen inimeste karjeid, klaaside purunemist, asjade kukkumist. Värin kestab ning ei paista kunagi lõppevat. On kohutav, mind haarab kõikevaldav hirm, mis sunnib põgenema, ükskõik kuidas! Mulle jõuavad järele sõbrad, koos püüame väljapääsu leida, kuid kuna ei tunne hoonet, siis ei tea, kuhupoole pöörata. Järgmisel hetkel näeme autosid, selgub, et oleme jõudnud parkimiskorrusele, asume nüüd väljapääsu asemel maja all. Klaustro­foobia, paanika! Pöörame ringi, jookseme vastassuunas ja mingi ime läbi jõuame keset seda pimedust siiski välja. Oleme šokis, maapind jätkab värisemist, kuid õnneks oleme värske õhu käes ja tundub, et väljaspool ohtu. Tasapisi täitub tänav majadest evakueeruvate inimestega, õhku täidab autosignaalide huilgamine ja erutatud vestluskatked.

Kogu linn on pime. Santiago – linn, kus elab 6 miljonit elanikku – on välja lülitatud, lugematutest pulseerivatest punktidest on saanud suur must tühik. Pole lihtsalt võimalik, et unenägudest pärit kaadrid on materialiseerunud.

Telefoniliinid ei tööta, teadmatus kerib üles pinget. Sõidame otsima mu noormehe perekonnaliikmeid. Auto liigub läbi pimeduse nagu läbi unenäo. Tänavad on inimesi täis, galerii, täis hirmu eri ilmeid. Õnneks saame varsti siiski kontakti kõigiga, kõik on terved.

Paar tundi hiljem otsustame minna vaatama oma korterit. 15. korrus. Liftid ei tööta, kõnnime ülespoole ning iga korrusega pigistab kõri järjest enam hirm selle ees, mis vaatepildi võime eest leida. Ning vaikselt üles kerkiv paanika paneelmajas viibimise suhtes – on teada, et järeltõukeid on oodata. Korteris on paras segadus, raamaturiiulid ja asjad põrandal, külmkapp keset kööki, krohvitükid nurkades, aga õnneks ei midagi katastroofilist. Iga sekundiga suureneb hirm siin olla. Pakime kiiresti hädavajalikud asjad ning otsustame veeta öö tuttava juures, eramajas, et olla maapinnale ja väljapääsudele lähemal.

Maavärina järel oli valus ja kohutav jälgida, mis toimus inimestega ümberringi. Inimesed ummistasid Santiagos toidupoode, leib ja vesi oli otsas igal pool, kuigi tegelik olukord nende tagavaraks kogumist ei nõudnud. Bussiterminalid täitusid tuhandete tšiillastega, kes ootasid võimalust alustada rännakut maavärinast enimräsitud piirkondadesse, südames lootus leida eest oma perekonnad ja kodud. Paljud maanteed olid suletud suurte purustuste tõttu, sillad kokku langenud ning seega reisimise võimalused piiratud.

Nüüd, nädal hiljem, on kriisipiirkonnas taastumas baasteenused ja elukorraldus teataval määral normaliseerumas – enamikku kodudesse on tagasi jõudmas vesi ja elekter ning järjest rohkem on avatud toidupoode ja apteeke. Rahva seas valitseb suur solidaarsus; loosungitega “Fuerza Chile!” (“Ole tugev, Tšiili!”) püütakse hoida üleval moraali. Väga paljud on kriisipiirkonda saatnud tasuta riideid ja toiduabi ning lugematul hulgal inimesi töötab vabatahtlikuna. Lisaks korraldati nädalavahetusel mastaapne heategevusüritus nimega “Teleton”, mille jooksul inimesed ja ettevõtted tegid annetusi kogusummas 600 miljonit eesti krooni!

Kuid hoolimata materiaalsest ja moraalsest toetusest on kriisipiirkonnas olukord endiselt masendav, sest uusi järeltõukeid muudkui tuleb. Nende tugevus ületab enamikul juhtudel tavalise nivoo ning ulatub kuni 7 kraadini Richteri skaalal. See süvendab paanikat ja õudust, mis ei paista selles regioonis asuvate elanike jaoks lõppevat.