Berk Vaher: Saad kinga, võta jalg pealekauba
14. mai Areenis hakkas silma Jakob Karu kolumn “Kultuuriajakirjandus kui zombi”, kus see kahtlemata arukas karu kuulutab: “Kultuuriajakirjandus pole ju kuskile kadunud, kuid ta lõhnab nüüd küll imelikult.” Nüüd? Ons see kogu 21. sajandi kestel teisiti lõhnanud?
Midagi on kajastuses siiski muutunud – Karu annab mõista, et süüdi on masu! Ometi kahanes ajalehtedes nii arvustuste maht kui kirjutajate süvenemisvõime juba masueelsel ajal, buumiharjal – kui reklaamipinda üha juurde uhati ning toimetajad kaasautoritele teatasid: “Hea lugu – ainult et kas võtad ise kolmandiku lühemaks või võtame meie?” Mõni lehemees nimetas seda hellitavalt “tihendamiseks”, aga mida muud see oli kui mugandumine, äriilma ees saba jalge vahele tõmbamine, et vähem öeldes rohkem palka saada. Mõelda vaid – omakeelne ajakirjandus, mis kunagi Eesti nüüdiskultuuri ellu kutsus, hakkas seda uue sajandi künnisel elust välja suruma!
Lahmin või? Muidugi, seetarvis on lehtede lühivormid tubli trenn olnud. Tegelikult ilmus ka tundlikumaid analüüse siis ja ilmub tänagi; võhma popsikohast enamat nõuelda ei paista kultuuritoimetustes ometi jätkuvat. Ma aiman, mida kultuuritoimetajad vastavad: paigalgi püsimiseks tuleb joosta, me näeme ränka vaeva, et niigi palju kultuurijuttu lehes säiliks, parem pool muna kui lõpnud kana. Ent uusi lugejaid ei suudeta võita ja vanad – sealhulgas loovisikud – nurisevad (viimati Leo Lapin kunstnike üldkogul).
Ehk siis seisneb osa probleemist kultuurikajastajate endi allaheitlikkuses – kaitse- ja ohvripositsiooni võtmises, selmet julgete ideedega rünnakule asuda? Ilmsesti on vagurus tingitud ka koondamishirmust. Eks ju koondataksegi, ja loopige mind asjadega, kuid koondamised pole ilmtingimata ülekohtused. Jakob Karu itkeb taga lehtede kunstitoimetajaid, kuid ma ei tea ühtki kunstihuvilist, kes pidanuks Ants Jusket kunstianalüüsijana Eesti Päevalehes adekvaatseks. Mälestused ja muljetused, mis ei ütle midagi käsitletava näituse kohta, ei pea ilmtingimata ilmuma niigi nappidel kultuurikülgedel.
Võimalik, et just asja pärast koondatud esinevad nüüd kõige suuremate vaba mõtte märtritena. Nende niigi pika koha(l)hoidmise tulemusel ongi kultuuriküljed veelgi marginaliseerunud nii väljaande sees kui ühiskonnas. On tekkinud nõiaring, kus tabavate diagnooside ning valdkonnaüleselt kuulatud-kardetud isiksuste vaegus on põhjustanud leheruumi ja honorarifondide kahanemise, see aga omakorda peletab eemale võimalikke uustulnukaid ja toimetuseväliseid kaastöölisi.
Sajandi hakul lehtedesse tunginud lühidust ja pealiskaudsust kompenseeris esiotsa vähemalt vaatepunktide paljusus. Nüüdne mall näeb pigem ette, et palgatöölised vuhivad ülekoormatuna burgerarvustusi, mis ei lase avaneda nende endi talendil (kui seda ülepea ongi) ega suurendada ka kultuurikülgede atraktiivsust. Samas võiks väljaanne hinnata kultuuritoimetaja väärtust ikka seejärgi, kui huvitavaid “väliskorrespondente” tal õnnestub leida, milliseid arvamusliidreid lehe identiteeti kaasata – arvamustoimetajaid ju neil alustel väärtustatakse?
See ei käi ainult päevalehtede kohta. Siitsamast Areenist on peaaegu kadunud pikemad raamatuarvustused. Loidus näib kohati kummitavat ka Sirpi – on häbiväärne, et Sirp magas täiesti maha kirjandusfestivalide nädala. Peatoimetaja Kaarel Tarandi hilisem püüd festivalide publikunumbreid õigustada ajab muigama – hää härra, vähemalt Prima Vista õnnestus Sirbitagi, aga teie abiga oleks veelgi enam huvilisi tulnud!
On kõnekas, et tolsamal reedel astus Prima Vistal üles briti muusikaajakirja The Wire esindus – lausa utoopiline näide end rahvusvaheliselt kehtestavast kultuuriajakirjandusest. Suuresti vabakutselistest koosnev, kuid ometi hästi organiseeritud ja tasakaalustatud kogum kirjutajaid, kes on uljad, riskialtid, kohati suisa agressiivsed – kuid mitte (võsa)reporterlikult, vaid uudsete teemapüstituste ja nõtkes stiilis arutluskäikudega. Ajal, mil väljend “intellektuaalselt huvitav idee” on Eestis kujunenud muuli-samostite pilkenimeks mingi teostamatult idealistliku mudru kohta, pakub tegijate endi välja antav The Wire just nimelt intellektuaalselt huvitavaid ideid, üha kasvades ja reklaamipõhiseid muusikaajakirju üle elades.
Mart Niineste vahvas intervjuus (15. mai Eesti Päevalehes) vaeb ajakirja vastutav väljaandja Tony Herrington Briti lehtede kultuuritoimetusi: “Tundub, et nad on juba ammu loobunud igasugustest katsetest teha kultuuriajakirjandust, mis pakuks lugejale reaalset väljakutset, räägiks kunstist, mis on kellegi jaoks päriselt oluline, paneks lugejaid reaalselt mõtlema selle üle, mida neile serveeritakse, tekitaks neis selle materjaliga isikliku sideme ja paneks neid küsimusi esitama.” Tuleb tuttav ette? Aga see: “Meie ajakiri püüab vastuoksa teha just seda: pakkuda väljundit kriitilisele uurimistööle, mis võtab tõsiselt kunsti kui sellist – meie puhul kunsti muusikalist väljendust –, üritades kunsti mõista, esitada talle küsimusi, selgitada ja anda edasi osa tema maagiast, vägevusest ja salapärast.”
Õnneks on meilgi sellist kultuuriajakirjandust, kuid võiks rohkem olla. Hakkas silma, et ajalehtedes kirjutajaist olid The Wire programmi kuulamas just freelancer’id. Kutselised viibisid ilmsesti Ühtse Eesti suurkogul, kas rutiinse tööülesande korras või isiklikku kodanikujulgust jahtimas.
Vabakutselised, kel on rohkem öelda, kui tänane kultuurimeedia jõuab avaldada, on ju juba tekitanud iseseisvaid väljaandeid – Müürileht, KesKus, Epifanio, Metroo, NO99-teatri leht… Enamjaolt iseloomustab neid siiski suutmatus kindlat ilmumisgraafikut hoida. Kui tänased kutselised kultuuritoimetajad võtaksid suuremaid sisulisi riske, taotleksid enam lehepinda ja kaasautorite paremat tasustamist, ei peaks nad koondamist kartma – võib juhtuda, et väljaanne hakkab neid rohkem hindama, aga kui nad saavadki kinga, võivad nad võtta ka “jala” ehk oma profikogemuse ja suhtlusvõrgustiku ning rakendada need uute ja põnevamate väljaannete arendamisse.
