Deniss Rutšeikov

Keskmine brutopalk Eestis on 2010. aasta septembri seisuga 785 eurot. Norras on see viimaste andmete järgi ligi 4200 eurot, mis on ühtlasi üks kõrgemaid Euroopas. Vahe on 5,4 korda Norra kasuks. Talendid koju? Sellise palga juures?!

Ent kõrged palgad ei tähenda automaatselt muretut elu. Ka hinnad on mujal kallimad. Näiteks maksin ma õpingute ajal oma ühiselamu toa eest Oslos ligi 475 eurot kuus. Päts leiba on Norras 3-4 eurot.

Seda, kui palju tegelikult saab Norra ja Eesti keskmise palga eest osta, näitab indeks nimega ostujõupariteet. Kui Eesti indeks oli möödunud aastal 62, siis Norras oli see 178. Seega, keskmine norrakas saab endale lubada 2,9 (mitte 5,4) korda rohkem kui keskmine eestlane. Kuid ikkagi ju suur vahe?!

Eestimaalt pärit „talendist" rääkides peame aga enamasti silmas inimest, kes on võimeline teenima üle keskmise kõrgemat palka. Need, kes on pikemat aega välismaal elanud, teavad, et see võõramaa elu pole sugugi lihtne. Sissetulnuna on keeleoskused kehvemad kui kohalikel ja puudub korralik sotsiaalne võrgustik. Ka usaldatakse kohalikke rohkem.

Samal ajal on Eestis palju suuremad eeldused läbi löömiseks. Kui talent emigreerib alatiseks, toob see otsus kaasa majandusteooria keeles väljendudes alternatiivkulu. Teisisõnu, sellega kaotab ta võimaluse rakendada oma võimeid kodumaa arendamiseks, kus on Lääne-Euroopa heaoluriikidest dünaamilisem arengukeskkond ja kus pääseks kiiremini vastutusrikkale positsioonile. Tinglikult võib öelda, et välismaal elamise alternatiivkulu vähendab Norras elamise-töötamise tulusust 2,9-kordsest näiteks kahekordseks.

Isikliku kasu maksimeerimise all ei pea majandusteadlased silmas aga ainult rahalist kasu. Vägevad Norra fjordid ja toredad Norra inimesed ei saa kunagi asendada ujumist Valgamaa järvedes, sõpradega Tartumaa rabades matkamist ja koos perekonnaga õhtusöögi söömist. Kui ma saan nautida seda kõike vaid mõnel päeval aastas Eestis käies, on see minu jaoks kaudne emotsionaalne ja sotsiaalne kulu.

Ühtäkki kaob ka eri riikides elamise majanduslik vahe. Indikaatorid ühtlustuvad. Kui me aga võtame arvesse lisakulud, mis tekivad välismaal elades (pidevad lennud kodumaale ja tagasi, kaugekõned, vajadus osta asju, mis sul kodumaal niigi olemas jne), võib see indikaator muutuda tegelikult Eesti kasuks.

Siinkohal tuleb möönda, et kvalifikatsioonita töötajatele laieneb see järeldus väiksemal määral. Sama võib öelda ka väga kitsa spetsialiseerumisega professionaalide kohta.

Nendel aga, kes on omale leidnud välismaise kallima, on hoopis teine seis. Ja üldiselt olen ma veendunud, et pikaajaline välismaal elamine tuleb igal juhul inimesele kasuks.

Sellegipoolest näitavad numbrid, et tööimmigratsioon võõrale maale pole Eestis elamisest üldsegi mitte alati selgelt parem ja tasuvam.

Deniss Rutšeikov lõpetas eelmisel aastal Norra Majandus- ja Juhtimiskõrgkooli (BI Handelshøyskolen) ja töötab hetkel Norra firmas rahvusvahelise äri arendajana.

Ekspress palus välismaal elavatel eestlastel oma mõtted kirja panna. Laekunud kaastöödest valiti välja kolm, mis honoreeritakse ja avaldatakse Ekspressi veebikeskkonnas.