Võimalik, et Drambjan mingi hull ei olnudki. Võimalik, et tal oli läbimõeldud plaan, mis lihtsalt lörri läks.

Mehel oli Kaitseministeeriumi hoonesse tungides püstol, sada padrunit, kott lõhkeainepakettidega ja gaasimask. Aga mis on lõhkainepaketid? Need ei ole mõeldud otseselt lõhkumiseks või tapmiseks, vaid pigemini plahvatuse matkimiseks. Nende lõhkemisel on suitsu ja mürtsu palju. Samas ei sobi need lõhkamiseks ega eriti isegi süütamiseks.

Majas teatas ta, et relvastamata inimesi ta ei tulista. Võib oletada, et tal oli plaanis käia kabinetist kabinetti ja loopida neisse lõhkeainepakette, endal kaitseks gaasimask peas. Kuigi lõhkeainepakett ei tekita erilist hävingut, kaasneb sellega vinge suitsupilv. Kujutagem nüüd ette pilti, kuidas Kaitseministeeriumi hoone lahtistest akendest tulvavad välja paksud tossupilved, samal ajal käimas kõvad kärgatused. Efektne pilt, kas pole?

Pärast seda oleks ta end kinni võtta lasknud ja alanuks pikk kohtusaaga, asudes selle käigus tähelepanu keskmesse, tehes nö Dimitrovit või Hugo Chavezit. Ta saaks pikalt rääkida, kuidas venekeelseid inimesi Eestis taga kiusatakse, represseeritakse ja üldse ebainimlikult nendega käitutakse ja Venemaa meedia kiidaks takka.

Kirjutas ju Drambjan ise juba 2009. aastal enne Europarlamendi valimisi: „On ilmselge, et Eesti valitsus on juba valinud kodusõja tee. Ei ole oluline, millises vormis hakkab see kulgema, aga verejõed, kriminaalne destabiliseerumine ja täielik vaesus kaasnevad sellega." (Allikas: Delfi)

Kui vaadata, mis Öise Vahtkonnaga on saanud, siis ränkpikka vanglakaristust ei pruukinud Drambjanil karta.  

Ning jälgides, mida Venemaa meedia kirjutab, võib öelda, et reaktsioon on üsna tagasihoidlik - sest plaan läks tegelikult nurja.

See, et ta on päritolult armeenlane, lisaks ta jutule maailma silmis vaid usaldusväärsust, sest armeenlased ju ise on tagakiusatud rahvas, kes seetõttu vene rahva hingevaeva Eestis eriti hästi mõistavad. Sellisteks operatsioonideks kasutataksegi mitte „päris" venelasi. Näiteks 20 aastat tagasi Dvigatelis oli üks ingerlane, kes rääkis oma sõnavõtu alguses pikalt sellest, kuidas Stalin ta perekonda ja sõpru represseeris,  tehes ingerlastest teisejärgulise, tagakiusatud rahva. „Aga kui eesti keel riigikeeleks kuulutatakse, siis tehakse ingerlastest kolmandajärguline rahvas," ütles ta siis hardalt ja puhkes nutma. Etendus oli täielik.

Hea, et Drambjani plaan ei õnnestunud. Erinevalt Breivikust lasti ta lihtsalt maha. Sellega läks ka sõnum maailma: siin sellistel juhtudel nalja ei mõisteta.