Siiski räägitakse, et selle sisu tugineb viiele põhipostulaadile, mille suhtes on seisukohti võtta jõudnud juba Iisrael, Iraan ja Euroopa Liit ning selle mitmed liikmesriigid eraldigi. Igaüks vastavalt oma lootustele ja poliitilistele huvidele.

Arvatakse, et Fatah (mis valitseb Jordani jõe läänekaldal) ning Hamas (Gaza sektoris) leppisid kokku alljärgnevas:

-        Senised valitsusjuhid Salam Fayyad ja Ismail Haniye astuvad tagasi, moodustatakse ametnike või tehnokraatide valitsus.

-        Hiljemalt 8 kuu pärast korraldatakse nii presidendi- kui parlamendivalimised, mille õigsust hakkab jälgima spetsiaalne erapooletute kohtunike kogu.

-        Kahe grupeeringu mitmesugused julgeolekustruktuurid sulatatakse üheks.

-        Vabastatakse vastastikku poliitvangid.

-        Protsessi lepingulevastavust hakkab kontrollima Araabia Riikide Liiga.

Seega on selle aasta revolutsioonid andmas esimesi reaalselt olukorda mõjutavaid vilju ning esmapilgul võivad need söödavadki paista. Sest Egiptuse uus valitsus soovib ennast tegijana tõestada ka rahvusvahelises plaanis. Süüria presidendi Bashir al Assadi positsioon pole enam kõikvõimas ning seeläbi on ta ka takistatud oma senise helde toetuspoliitika teostamisel Hamasi suhtes. Hamas võis seda arvestades kaalutleda, et nende verivaenlane omade seas ehk Fatah saab kujunenud olukorda ehk enda kasuks käänata. Samuti on palestiinlaste omavahelise vaenutsemise lõpetamisel kindlasti oma positiivne mõju Fatahi algatusel aetud protsessile, mis sügisesel ÜRO Peaassambleel peaks eeldatavasti realiseeruma otsuses, et Palestiina riiki saab ühepoolselt tunnustada. Ilma seni eelduseks peetud rahukõnelusi lõpetamatagi. Iseloomulik, et Iisraeli peavastane Iraan on oma välisministri Ali Akbar Salehi suu läbi lepet juba palavalt tervitanud.

Teiselt poolt võib leping siiski pakkuda ootamatut tuge ka Iisraelile, kes on oma praktilist mitteosalemist rahukõnelustel põhjendanud partneri puudumisega ning sündinud leppe valguses saab ehk väita, et terroriorganisatsiooni Hamas sisaldava valitsusega ei saa ükski riik kuidagiviisi läbi rääkidagi. President Peres kommenteeriski olukorda nii: "Pole võimalik korraga Iisraeliga läbi rääkida ja samal ajal omada programmilist eesmärki Iisrael merre pühkida!"

Äkki on tegu nn teeseldud tehinguga? Sellise arvamuse esitab ka ajakiri "The Economist". Sest varemgi on juba 2006. aasta valimiste järel vägivaldsesse tülli pööranud Fatah ja Hamas analoogilisi lepinguid sõlminud. Saudi Araabia vahendusel sündis märtsis 2007 nn Mekka Leping, mis kestis kõigest 3 kuud ja lõppes kodusõjaga Gazas.  Sellest peale võttis Hamas sealse territooriumi täiesti oma kontrolli alla. Veelgi kurvema saatusega oli Jeemeni lepe, mis kestis kõigest 2 päeva, enne kui teineteisele taas kõrri karati. Delikaatseks teebki Kairo kokkuleppe just see punkt, mis julgeolekuasutusi ühendada loodab. Sest kui Hamas on leppimatu võitleja Iisraeliga, vähemalt niikaua kuni kestab blokaad ja asunduste rajamine Läänekaldale (Gaza suunal on Iisrael neist loobunud), siis Fatah teeb poliitilisest vastasest vabanemise ja Läänekalda olukorra kontrollimisel täiesti arvestatavat koostööd Iisraeli julgeoleku ja politseiga. Pole liigne üle korrata, et vastastikused vahistamised on arvukad ning vabanemist ootavaid vange on tegelikult küllaga. Niisiis oletatakse, et Egiptuse ajutise esiletõusu mõjul on vaenupooled  teinud täispanuse ÜRO liikmesriikide enamuse enda poole võitmise, et seeläbi Iisrael väljapääsmatusse olukorda panna.  Kuidas aga edasi saab, jäägu sisemise võimuvõitluse ning araabialiku kavaluse hooleks. Sellele arvamusele annab tuge valimiste korraldamise veniv tähtaeg - hiljemalt 8 kuud. Kui teha valimised vahetult enne ÜRO Peaassambleed, siis sõltumata tulemusest oleks maailmal raske eitada edusamme demokraatlikus protsessis ja uuele valitsusele teatud usalduskrediiti pakkumata jätta.  Kui aga lootused on rajatud ootusele, et ühepoolse tunnustamise resolutsioon tuleb niikuinii, siis võib ka valimistega venitada novembrini, oodates ära näiteks Süüria saatuse ja vastavalt panustades. Ehk nagu kokkuvõtvalt nendib "Die Welt" kommentaator Dietrich Alexander: "Kui valimised võidab Hamas, pole Iisraelil põhjust läbi rääkida. Kui aga Fatah, siis viiks keeldumine rahvusvahelisse isolatsiooni."

Mis aga peab selle "vilja" ehk lepingu vettpidavuse korral tegema Eesti? On teada, et ÜRO Peaassambleel peab hääletama. Ning USA ja Iisrael peavad võimatuks Palestiina ühepoolse resolutsiooni toetamist. Kauaaegsete liitlaste soovidega mittearvestamine oleks väga keerukas. Teisalt on teada, et Euroopa Liit tervikuna kaldub just vastupidisele seisukohale, mida kinnitab ka ühtse välispoliitika asepresident leedi Catherine Ashtoni kommentaar palestiinlaste leppimisleppe kohta. Ta lubab nimelt hoolega uurida avaldatavat teksti. Euroopa Liidu ühtse välispoliitikaga kaasaminek on ehk meie puhul põhjendatudki, sest okupeeritud territooriumitele asunduste rajamise ebaseaduslikkuses võiksime ju kogemuslikult veendunud olla. Ning on paradoksaalne, et peamine selle poliitika kaitsja Iisraelis on NSVL-i taustaga välisminister Avigdor Lieberman...

Kui minna USA-ga ühte jalga, siis on mõjud Araabiamaades etteaimatavad. Ning kuigi ma südamest loodan, et selleks ajaks on meie Liibanonis röövitud inimesed vabaks saanud, ei pruugi see paraku nii olla. Arvestades inimröövimise praktikast teadaolevat keskmist pantvangistuse pikkust näiteks. Kas panustada Süüria režiimi nõrgenemisele ja teha koostööd Iisraeliga? Või eeldada, et Iisraeli mõjukus väheneb ning ta keskendub oma riigikaitselistele probleemidele? Raske pähkel! Ehk teisisõnu - kuigi Araabia kevade esimesed viljad on valmis, pole nad suure tõenäosusega siiski väga söödavad. Aga päris mürgimarjadeks neid olemasolevate andmete alusel ka pidada ei tohiks.