Mobiilifoto: Ilmar Saabas

Kuid kui vaadata, millisel moel viimasel ajal on nn väärtuspõhist joont aetud Tiibeti küsimuses, siis miks mitte vähemalt kaaluda sama Lähis-Ida konflikti puhul? Eriti Euroopa Liidu liikmelisuse ja Ühtse Välispoliitika kontekstis.  Sest viimase puhul on vaja avameelset arutlust ning analüüsi, mitte USA soovide n.ö. silmist lugemist.  Tegelikult USA ei taha Julgeolekunõukogus olla ainsaks vetopanijaks, vaid pigemini soovib tekitada olukorda, et 9 liiget ei hääletaks Mahmoud Abbasi apellatsiooni poolt.  USA praegune administratsioon ei soovi Euroopalt tingimusteta toetust Iisraeli valitsusele. 

Lähis-Ida konflikti on viimasel nädalal tänuväärselt tihedalt ka Eesti avalikus sõnas käsitletud, ehkki täielikult on puudunud meie parlamentaarses riigis nii oluline heli Riigikogu poolt. Mulle tundub, et Väliskomisjon käsitles asja ja lubas “kujundada seisukoha resolutsiooniprojekti valmimise järel.” Sestap on eriti kummaline, et välisministri positsioon on juba kivisse raiutud! Seda aspekti kirjeldame demokraatia defitsiidina ning järeldame, et otsuse hääletuse kohta tegi väga kitsas ministrite ring. Vabariigi Presidendi rolli kohta on vaid kaudseid andmeid.  Tundub, et siin on siiski väike, ent oluline seisukohtade erinevus. Toomas Hendrik Ilves, kes samuti Peaassambleel osales, keeldus sisuliselt kommenteerimast nii konflikti ennast kui ka spetsiifiliselt eelseisvat hääletust. Välisminister kordas seevastu kindlat eitust.

Tegelikult ongi asju võimalik käsitleda n.ö. ajaloolises perspektiivis ja laias geopoliitilises kontekstis, milleks ehk tõepoolest ka iseseisvuse taastamise 21. aastal pole ei välisministeeriumil ja eesti sootsiumil laiemaltki piisavat kompetentsi. Mis sellest, et meil on oma Juudi Kogukond ning ka virtuaalilmas Palestiina Tugirühm ning ohtralt endisi ja praegusi väliskommentaatoreid. Teine käsitlusviis on taktikaline ja kitsalt Palestiina taotluse hääletamisele keskenduv.

Jätame siinkohal Eesti suhted ÜRO Julgeolekunõukokku kuuluvate riikidega puutumata, samuti ärgem mingem uitama Iisraeli võimaliku üksinduse teemadel seoses Türgi (Eesti liitlane NATOs, siiski) rolliga regioonis. Või Araabia Kevade sügisese koltumise radadele. Sellest võiks kirjutada  ajakirjas “Diplomaatia” või miks mitte lausa raamatu.   Sest nagu alati jõuame sel rajal kokkuvõttes rahvatarkuseni konnast ja skorpionist, kes koos Jordani jõge ületada püüdsid. Kuigi mõlemal oli koostööst võita, sest nõelamise korral oleksid ju uppunud mõlemad, torkas skorpion konna ikkagi mürginõelaga ja kommenteeris oma otsust fraasiga “Mis siis, et mõlemal läheb halvasti — peabki nii! Sest oleme ju Lähis-Idas”.

Konkreetse hääletuse juures on oluline, et Euroopa Liidu 27. liikmesriigist on vaid Saksamaal moraalne kohustus seista Iisraeli tingimata toetamise juures. Saksamaa on ka Julgeolekunõukogu ajutine liige hetkel.  Ning The Economist laksab juhtkirjas selliselt:“Charlemagne soovitab siiski nii Inglismaal, Prantsusmaal kui Saksamaal poolt hääletada!” Kuid paar rida hiljem teeb holocausti minevikuga Saksamaa jaoks erandi: “erapooletuks jääda”. Lisagem, et 4. EL riigina on JN liige Portugal, kelle seisukoht me loomulikult nende välisministeeriumi kodulehelt ei leia, aga aimajad  pakuvad, et lubatud on toetust Palestiinale. Olla öeldud Sopotis peetud EL ministrite mitteametlikul kohtumisel. 

Diplomaatia telgitaguste hasartse arutamise jätame neile, kes selle eest palka saavad, ning nentigem, et tõenäoliselt ei tule 9 poolthäält JN-s siiski kokku, sest vaid 6 riiki on kindlat toetust lubanud. (Hiina, Brasiilia, India, Venemaa, Liibanon ja Lõuna Aafrika Vabariik).  Kolumbia, kes muide on USA abist märksa rohkem sõltuv riik kui Eesti, on lubanud olla erapooletu. ELi nelik peidab veel oma seisukohta. Kuigi on arvata, et Prantsusmaa ei saa andestada  president Sarkozy esitatud ettepanekute külmaverelist tagasilükkamist Iisraeli peaministri kõnes. Britid (kes muideks ainsana alalistest liikmetest ei toetanud Iisraeli riigi loomist 1947) võnguvad USA ja Euroopa erisuhete tähtsustamise kaaludel. Hoopiski raske on ennustada, kuidas käituvad Bosnia (arvestatava muhameedlaste kogukonnaga riik), Gaboon ja Nigeeria.

Järelikult tuleb asi siiski 193 riiki hõlmava üldistungi päevakorda ning tarvis on 2/3 riikide toetust. Muide, 139 riiki on Palestiinat ühel või teisel viisil juba riigiks tunnistanud. Peaassambleel torkab silma ka Eesti hääl, mis välisministri korraldusel saab olema eitav.  Pole esimene kord, mil kasuistlikud kaalutlused ja otsusetegijate väga kitsas ring (eeldatavasti otsustasid Paet, Ansip, natuke ka Laar. Moepärast ehk küsiti ka Rein Langi arvamust), teeb Eesti Vabariigi välispoliitikale karuteene. President Ilvese varjatud toetus sellele otsusele eksisteerib ilmselt ka, sest valitsus ei söandaks minna verivärske ja võimsa mandaadiga alustava riigipea tahte vastu. Riigikogu väliskomisjon peaks kindlasti asja uuesti arutama ja valitsusele oma seisukoha tetavaks tegema.  Seni on vastutus väga kitsa poliitikute ringi käes. Kellelt tahakski küsida kolme asja:

Esiteks: Kui loeme rahuprotsessi kulgemise garantiiks “ühepoolsete sammude” vältimist, siis kas asunduste rajamise poliitika on “kahepoolne samm”? Meenutagem, et NSVL okupatsiooni ajal rajati Eesti territooriumile terve hulk asundusi — Sillamäe, Paldiski ja Lasnamäe. Narva ei lubatud eestlastel tagasi pöörduda jne. Selle poliitika raskeid pärandeid talume tänapäeval nii kodakondsuse kui integratsioonipoliitikas. Kultuurist rääkimata. Millise argumendiga toetame asunduste rajamist okupeeritud territooriumitel? Iisraeli nõudega strateegilise sügavuse vajadusest? Ma ei eita Iisraeli julgeolekuvajadust, aga see peab tulema teise poolega kokku leppides. Vastasel korral on ehk ka Vladimir Putinil õigus Peterburi kaitse strateegilise sügavuse tagamiseks teatud sammude astumiseks, olgu siis Kura- või Saaremaal!

Teiseks: Meie enda kahekümne aasta taguste pingutuste puhul tegi suurt meelehärmi G. Bush vanema Kiievi kõne 1991 aasta alguses, kus soovitati Balti rahvastel oma enesemääramisõigusega mitte liiga kaugele minna, sest Gorbatchovi paati ei tohi kõigutada. Ma meenutan, et hoiatusi ignoreerides saime tänase tulemuse. Ja kuidas on meiesugusel, Wilsoni printsiipidel tugineval riigil, võimalik keelata enesemääramist ühele rahvale. Olgu selleks täna palestiinlased, aga näiteks homme on need tatarlased või äkki isegi komid, neenetsid või uiguurid? Kurdidest rääkimata.

Kolmandaks: vaade Euroopa Liidu liikmesriikide ja meie lähinaabrite positsioonidele näitab, et Põhjala, kuhu me jutu järgi hirmsasti igatseme, kavatseb hääletada Palestiinlaste õiguste kaitseks. Mida teevad Läti ja Leedu, pole ka võimalik välja lugeda nende avalikest allikatest, kuid Poola (EL eesistuja) kavatseb kindlalt EL ühise seisukoha saavutamise eest võidelda. Oma osa on kindlasti ka Vatikani Palestiina riiki toetaval positsioonil. Seega on ilmne, et Eesti seisukoht on täielikult EL peajoone vastane. Nagu ka Tsehhi Vabariigi peaminister Necase oma. Aga sellist peajoone vastasust võiks hoopis ilmutada võlakriisi lahenduskatsete juures, kus Eesti pigemini lihtsa kulpilööjana silma paistab.

Kõigi kolme küsimuse korraliku analüüsimise korral näeme, et palju mõistlikum oleks jääda erapooletuks. Siis ei nähtaks meid (ja meie jalgrattureid araabiamaades) pelgalt USA käpikutena. Samas oleks lihtne osutada, et see positsioon sisaldab nii kahetsust mõne meie rahvuskaaslase osaluse pärast holocausti operatsioonides kui ka vastumeelsust Hamazi tegevuse suhtes. Looksime diplomaatilisi sildu nii Hiina, India kui ka Brasiilia ja Türgi suunas, kaotamata samas erisuhet Iisraeliga. Ning viimaks osutagem ilmsele — ka USA oleks tänulikum erapooletuse eest — sest nende huvides ei ole isoleeritud Iisrael ja märatsev islamimaailm, vaid nende huvides on kahe riigi tekkele viiv tsiviliseeritud rahuprotsess.  Ja selle käivitamiseks on USA jaoks oluline argument ka rahvusvahelise kogukonna üldine meeleolu B. Netanjahu ja NSVL taustaga A. Liebermani asunduste rajamise poliitika suhtes. Otsus sündigu RK väliskomisjonis!

P.S. Kõikvõimalikke nüansse on võimatu artikli raames kirja panna, aga neid saaks ja tuleks arvesse võtta meie rahvaesinduse diskussioonis.  Sest välispoliitika tegemine kolme ministri teadmiste ja sisetunde kõrguselt ei ole parlamentaarsele riigile kohane. Viimati oli selline teguviis moes Pätsi, Selteri ja Eenpalu ajal. Sellele ohule tegelikult tahtsingi osutada. Araabia-Iisraeli konflikti elegantne lahendamine pole ju isegi minu võimuses:)